Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

11. Apr 12:58 Emmede Klubi Emmede Klubi

Täna jagab meiega oma lugu Kristiina (21), kelle esimesel sünnitusel selgus ootamatult, et beebi ei saagi ise sündida. Värske ema kirjutab:

Kõik sai tegelikult alguse juba nädal aega varem, neljapäeval, 24. jaanuaril 2019, kui tuli ära limakork. Rasedust oli selleks ajaks 38+6. Pärast seda jäigi suurenenud voolust tulema. Pühapäeval läksin igaks-juhuks haiglasse kontrolli – ehk on tegemist lootevetega? Kui ma juba seal olin, kontrolliti ka avatust, mida oli üks sentimeeter. Mind jäeti haiglasse jälgimisele, haiglas veedetud õhtul hakkasid pihta ka ebaregulaarsed valud. Järgmisel hommikul tehtud ultraheliuuring näitas aga, et lootevee hulk on normis, beebi umbes 3,7 kg. Mind saadeti koju.

Kodus valud jätkusid. Küll ebaregulaarsed, aga nende tõttu olin siiski kolm ööd peaaegu magamata ja omadega seetõttu täiesti läbi. Kolmapäeval, 30. jaanuari õhtul seadsime taas sammud haigla poole. Lootuses, et ehk läheb asjaks. Avatus 1,5 cm, jäeti jällegi haiglasse jälgimisele. Anti ka mingitsorti unerohtu, et saaksin magada. Neljapäeva hommikul jälle ultraheliuuring, kus selgus, et lootevee hulk on vähenenud ja lapse kaal juba umbes 4,2 kg. Arst otsustas, et sünnitust hakatakse esile kutsuma.

Selleks avati kõigepealt veed. Kella kümne ajal sain ka esimese ravimipulbri ja peaaegu kohe hakkasid regulaarsed valud 15-minutiste vahedega. Pulbrit sain ka edasi iga kahe tunni tagant. KTG käigus selgus, et kokkutõmmete ajal lähevad beebi südamelöögid väga kõrgeks, seetõttu paigaldati tema pea külge andur, mis jälgis südametööd. Samuti pidin terve aja KTG masina küljes olema, mis piiras liikumist ja tõmbas kriipsu peale mu soovile duši all valutada. 

Umbes kella nelja ajal palusin epiduraali, sest valud olid muutunud minu jaoks väljakannatamatuks. Avatust oli selleks ajaks neli sentimeetrit. Tänu epiduraalile sain mõnda aega puhata ja tukkuda. Kella seitsmeks oli avatust üheksa sentimeetrit, kella kaheksaks täisavatus ja luba pressida.

Pressimine tundus mulle nagu lõputu tegevus, sest aega ja vaeva aina kulus, aga mingit edasiminekut justkui ei olnud. Emakakaela serv olevat beebil natuke ees olnud. Kella kümne ajal öeldi, et kui laps keskööks pole sündinud, viiakse meid keisrile. Paraku teatati juba veidi enne kella 23, et keisrile minek, sest ilmselgelt see laps ise välja ei tule ja tema südamelöögid hakkasid alla minema.

Olime hommikul ämmaemandaga kokku leppinud, et las igaühel olla ikka oma sünnipäev. Nimelt on minu sünnipäev 1. veebruaril. Nii ka läks. 31. jaanuaril kell 23.37, pärast kümnetunnist valutamist ja kolmetunnist pressimist saabus arstide abiga siia ilma meie pere esiklaps Oskar. Kaaluks 4805 grammi ja pikkuseks 56 sentimeetrit.

Selgus, et Oskari pea oli üsas kuidagi vales asendis, ta ei teinud vajalikku keerdu ära, mis oleks lasknud tal ise sündida. Lisaks sellele oli beebi minu suhteliselt kitsa vaagna jaoks liialt suur.

Kokkuvõtteks ütleksin, et isegi et kogu protsess oli minu jaoks nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske ning keeruline, siis kõik on seda väärt. Juba järgmisel päeval, kui küsiti, kas tuleb veel lapsi, vastasin ma rõõmsalt: “Muidugi!”

 

Aitäh Sulle, Kristiina, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.