Täna jagab meiega oma esimese lapse sünnilugu Kätlin (20), kelle kogemus on heaks näiteks, et iga sünnitaja on erinev - tähtis on oma sisemine jõud üles leida ja seda kuulata. Nimelt tundis Kätlin sünnituse ajal, et erinevalt enamusest naistest on temal lapse välja pressimiseks kõige rohkem väge just siis, kui ta üldse häält ei tee.
Kätlini rasedus algas toredaks üllatuseks ilma igasuguste vaevusteta – ei iiveldust, ei muud. Kuni ühel õhtul ehmatas tulevast ema ootamatu ja tugev verejooks. Kätlin kartis katkemist, kutsus kiirabi, ta viidi haiglasse. „Tuli välja, et lihtsalt platsenta oli emakakaela peal ning oht oli välistatud.“ Ühe korra sattus ta raseduse jooksul veel haiglasse – rasedustoksikoosi kahtlusega, kuid õnneks osutus seegi hirm alusetuks.
Rasedus oli kestnud 38 nädalat, kui naine ühel aprillikuu õhtul alakõhus ja seljas tuikavat valu tundis. Ta helistas ämmaemanda nõuandetelefonile, kust öeldi, et ilmselt läheb asjaks. „Pakkisin vanemate juures Raplas asjad kokku ja sõitsin koos tulevase vanaemaga Tallinnasse. Mees kiirustas samal ajal Tallinna poole Haapsalust töölt.“
Ühel ajal jõuti sünnitusmaja vastuvõttu, kus Kätlini emakakaela avatuseks mõõdeti 1,5 sentimeetrit, millest venitamisel saadi 2,5 sentimeetrit. Ka valud olid alles ebaregulaarsed. Kuna pere oli aga kaugelt kohale sõitnud ning oli öö, lubati nad sünnitustuppa. „Ausalt öeldes me lihtsalt magamise järgmise hommikuni, kuuldes mitmeid naisi sünnitamas,“ meenutab Kätlin.
Kui avatust hommikuks ikka veel vaid 2,5 sentimeetri jagu oli, tehti otsus avada veed. Lihtne protseduur viidi läbi kell 11. „Põrgulik valu algas loetud sekunditega. Nii ma tiksusin mööda palatit ringi, mees koguaeg aega mõõtmas. Meie õnneks oli tööl väga tore praktikant, kes käis tita südant kuulmas ja meid lohutamas, et varsti on valu möödas ja ime sündinud. Tehti ka hulgaliselt KTG-sid, mille ajal ma mõtlesin, et annan otsad sellel samal voodil.
Kella kahe ajal küsisin valuleevendust, aga kuna avatust oli epiduraaliks veel liiga vähe, saadeti mind vanni valutama. Mees mõõtis valude vahesid, mis olid juba üks-kaks minutit, tuhu ise minutised. Tõi mulle vett ja oli lihtsalt minu kõrval, mis oli väga suureks abiks.“
Alles kella 16 ajal pärastlõunal sai Kätlin vannist välja ja kätte oodatud epiduraalanalgeesia – avatust oli nüüd piisavalt, 6 sentimeetrit. Tihti kurdavad naised, et seljasüsti jaoks on valude ajal raske paigal olla, kuid Kätlinile tundus see hetkeks kõveras lamamine kõige muu toimuva kõrval käkiteona. Kuna avanemine oli senini olnud väga aeglane, pandi Kätlinile ka oksütotsiini tilk.
Kui mõnel puhul muudab epiduraalanalgeesia sünnituse käigu aeglasemaks ja selle tõttu vaja minev oksütotsiin lõpu raskemaks, siis teinekord aitab epiduraal sünnituse kiiremale ja lihtsamale kulule kaasa. Nii oli ka Kätlini puhul. „Mina keerasin pooleteiseks tunniks magama. Mees istus kõrval ja jälgis aeg-ajalt ekraanilt tuhusid, mida ma ise enam üldse ei tundnud. Ärkasin ühel hetkel üles ning ütlesin mehele, et ta ämmaemanda kutsuks sest ma tundsin presse. Tuldi sisse, kontrolliti avatust ning öeldi, et prooviksin vetsu minna - äkki on hoopis muu häda. Aga no ei olnud ju, beebi tahtis välja!“
Samal ajal kui abilised kõike lapse saabumiseks valmis sättisid, paluti Kätlinil mitte kaasa pressida. „See oli ausalt kõige raskem elus,“ nendib ta. Kuna kätte õhtune ämmaemandate vahetus, sai ka Kätlin just nüüd uue abilise. „Algas asendite otsimine. Proovisin külili, proovisin selili, proovisin püsti, proovisin pukil, mis siis lõpuks ämmaemanda arvates sobis ning mulle ka istus. Pressides oli mul rohkem jõudu, kui ma seda ilma hääleta tegin. Lõpuks sai ka ämmaemand sellest aru ning saingi ilma hääleta pressida. Laps liikus aina edasi-tagasi, kuni ma võtsin kogu jõu kokku ja pressisin kahe pressiga kell 19:38 välja pisikese poisikluti, kes kaalus 2990g ja oli 50cm pikk.
Ronisin voodisse, pisikene ime rinnal, kus ta ise vaikselt tissi poole ronis. Sain kaks kiiret ilupistet. Ka ämmaemand imestas, et kiire lõpu kohta olid nii väikesed vigastused. Laps ei reageerinud küll peale sündi süstile, mille tõttu kutsuti kohe lastearst teda kontrollima, aga arsti sõnul oli kõik hästi ja meie elu pisikese Oskariga võis alata.“
Aitäh Sulle, Kätlin, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
