Sünnilugu: Kuidas Mattias, pepu ees, siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mattias, pepu ees, siia ilma sai

10. Sep 15:02 Emmede Klubi Emmede Klubi

Lapsed on loodud siia ilma saabuma pea, see kõige suurem ja raskem kehaosa, ees. Mõnikord laskub aga beebi ema vaagnasse tagurpidi – pepu ees. Ema valmidusest ja beebi täpsest asendist lähtuvalt tuleb siis otsustada, kas proovida beebit üsas ringi pöörata, teha keisrilõige või sünnitada tuharseisus. Oma kogemusest jutustab meile Mai (26).

Ma olen alati tahtnud ise sünnitada. Mulle on alati tundunud, et keiser on midagi palju hirmsamat, kui sünnitus, sest see ikkagi operatsioon.

2017. aasta oktoobris saabus rõõmusõnum - meie pere kasvab suuremaks. Eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et põnn kasvas juba algusest saati ilusti pea all pool. Kuid kui tähtaeg hakkas lähenema, otsustas kutt end rigi pöörata ja istus ideaalselt pepuga vaagnas.

Mulle tehti teatavaks, et tuleb minna välisele pööramisele, aga kui see ei õnnestu, siis sünnib laps keisrilõike teel: "Te olete väike naisterahvas ja see on teie esimene rasedus, teil kindlasti ei lasta tuharseisus beebit ise sünnitada."

Üritasin olla positiivselt meelestatud, kuid samas oli hirm. Ma olin tõesti alati soovinud ise sünnitada. Pööramine määrati 36. rasedusnädalaks, kuid pööramise tagajärjel võib sünnitegevus vallanduda ja seega beebi enneaegselt sündida.

Protseduuri päeval palus ka abikaasa töölt vaba päeva. Lobisesime seal, minul minul tilguti küljes ja pea alastpidi, kui kabinetti astus kaks arsti. Üks jälgis ultraheliaparaadiga lapse liikumist, teine proovis teda pöörata. Päevatöö tulemus: 0. Ei liikunud see kutt kuskile poole.

Kodus olles ei asunud ma keisrilõikeks valmistuma, vaid agaralt tuharseisus sünnituse kohta uurima. Paraku kommentaarid hirmutasid, eriti poisslapse tuharseisus sünnitamise osas. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida oma saatusega - ma ei sünnita seda last ise. Jäin ootama juuni alguses olevat ämmaemanda aega, et siis keisrilõike aeg paika panna.

Kuid nagu minu, oli ka poja soov teistsugune arstide plaanist. 29. mail 2018. aastal, rasedust 37 nädalat ka 3 päeva, ärkasin ma kell neli hommikul selle peale, et mul tulid veed ära. 

Valusid polnud kuskil ja n-ö tavasünnituse puhul oleksin rahulikult koju jäänud, aga kuna laps oli tuharseisus, helistasin haiglasse. Mul paluti koheselt kohale tulla. Kuna peatselt oli toimumas hommikune personalivahetus, jäeti mind ootama uue vahetuse otsust. Mulle anti teada, et hommikusel vahetusel on üks planeeritud keiser ees ja pärast seda võtavad nad minu ette.

Kuid kui kella kaheksaks oli mul kolm sentimeetrit avatust, arvasid arstid, et äkki hoopis ootame veel - võib-olla õnnestub ise sünnitada?

Maailm minu peas kukkus veidi kokku, sest ma olin juba harjunud mõttega, et minu saatus on keisrilõige. Peas keerlesid internetist loetud hoiatused poisslapse tuharseisus sünnitamise eest.

Poolteist tundi hiljem olid valud juba väga tugevad ja mees kutsus ämmaemanda avatust kontrollima. Ämmaemand vastas talle, et avatust vaadatakse nelja tunni tagant: "Me alles vaatasime." Mina olin nii suurtes valudes, et suisa anusin - võtke see laps välja! Ämmaemand muretses vastu, et kui juba nii varases staadiumis valu ära ei kannata, mis siis edasi saab?

Leevenduseks pakkus ta mulle naerugaasi. Pärast paari tõmmet tundsin tugevat pressi. Kõigi üllatus oli suur, kui nüüd nähti, et mul on täisavatus. Muidugi ei saanud ma nüüd mingit epiduraali, selleks oli hilja. Paanika, kas tuharseisus poissi ikka võib sünnitada, ikka kestis. Arst aga palus, et usaldaksin neid, mitte dr Google'it.

Neid, keda usaldada, jagus. Palatis oli kuus inimest. Ma päris täpselt ei teagi, kes nad kõik olid - mitmed günekoloogid, ämmaemandad ja mõned õpilased. Kõik nad olid väga toetavad.

Kell 12.11 jõudis Mattias siia ilma. Nägime nüüd, et nabanöör oli küllaltki lühike - võib-olla sellepärast väline pööramine ebaõnnestuski. Epikriisi läks sünnituse kestusena kirja 3 tundi ja 22 minutit. Mõned õmblused hiljem sain juba rahulikult nautida oma 50 cm pikka ja 3024 grammi kaaluvat poisipõnni. Kõik läks hästi!

Kuigi sellest on juba mõned aastad möödas, imestavad inimesed Mattiase sünnist kuuldes siiamaani, et aga poisse ju ei või tuharseisus sünnitada. 

(Artikli juures olev fofo Mattiasest: Noomi Sameli)

 

Aitäh Sulle, Mai, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.