Sünnilugu: Kuidas Liisi siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisi siia ilma sai

15. Feb 09:21 Emmede Klubi Emmede Klubi

Eelmisel nädalal lugesime pisikese Pelle muhedat siia ilma saamise lugu. Täna kirjutab Pelle ema Janne (32), kuidas liitus perega väikeõde Liisi:

Võiks ju arvata, et kuna Pelle sünnitus oli küllaltki traumeeriv, siis teise lapse saamisega ootame. Aga ei! Me olime abikaasaga alati rääkinud, et soovime lapsed väikeste vahedega saada. Niisiis ootas meid imeline üllatus vaid aasta pärast esimese lapse sündi: need kaks kaunist roosat triipu.

Teine rasedus sarnanes esimesele, aga elevust ei olnud nii palju – ikkagi juba tuttav tee. Pigem tundsin ootusärevust. Mida lähemale jõudis tähtaeg, seda suuremaks muutus aga ka minu ärevus sünnituse ees. Ma ju teadsin nüüd, mida karta! Oma hirmudest ja esimese sünnituse traumast vestlesin ka ämmaemandaga, kes oli väga mõistev ja aitas mul nende tunnetega paremini toime tulla. Lõppkokkuvõttes saan öelda, et raseduse lõpuks olin sünnituseks veel rohkem valmis kui esimesel korral ja tundsin ka oma keha paremini kui kunagi varem.  

Üksinda sünnitama

Minu sünnipäeval saime teada, et ootan tüdrukut. Naljatasime, et kui rohkem lapsi ei saa, siis vähemalt on kogu komplekt kohe koos! Tolleks hetkeks oli maailm pandeemia tõttu muutunud ning jõudsime otsusele, et seekord lähen sünnitama üksi. Ning teise haiglasse, kui esimesel korral.

Hirm üksinda sünnitamise ees oli olematu. Küll aga kartsin, et me ei jõua haiglasse kohale, sest me olime vahepeal Tallinnast 100 km eemale kolinud. Kuna esimene sünnitus oli minu jaoks raske, siis tahtsin kindlasti sünnitada just Tallinnas. See andis mulle südamerahu, et kui beebiga midagi juhtub, siis on ta kõige paremates kätes, kõik vajalikud seadmed olemas. Sisemine rahu on raseduse ning sünnituse juures oluline – Sa pead tundma end turvaliselt!

Rasedus läks nädal aega üle, nagu esimesel korralgi, ning ämmaemand hakkas juba planeerima esilekutsumist. Seda ei soovinud ma aga absoluutselt! Õnneks ärkasin ühel ööl menstruatsioonivalu laadse ebamugavustundega. Seekord tõi see mu näole lausa naeratuse, sest ma teadsin, mida see tunne tähendab – varsti on aeg! 

Ma hakkasin kohe endaga tegelema: magasin nii palju kui võimalik, puhkasin, hingasin. Jalutamine aitas mul hingamisele rohkem keskenduda ning tuhudega toime tulla. Ämmaemand selgitas: tihti on nii, et see, mida me oma peaga mõtleme, toimub ka kehas. Seega ei mõelnud ma valule, vaid keskendusin oma beebiga kohtumisele. Sellele esimesele hetkele. Ja teate, see aitas, päriselt!

Kella 7 ajal hommikul ärkasid abikaasa ja poeg. Esimene asi, mida mees minult küsis, oli: "Noh, kas hakkame sünnitama?" Lõpuks sain talle vastata jaatavalt. Rõõm oli mõlemapoolne. 

Ilus algus ja soe vastuvõtt

Tol päeval tegelesin ma vaid endaga. Ma ei keskendunud millelegi muule. Tegin vaid seda, mida soovisin. Käisime perega poes, sest ma soovisin tuulutust. Veider on riiulite vahel tuhudega hingata, aga nii ma tegin. Käisin mitu korda pesemas, et ennast värskendada. Jalutasin mööda tuba, et lasta ka gravitatsioonil oma tööd teha. Ma olin nii omas elemendis, et ei mäleta kordagi niisugust halba enesetunnet nagu esimesel korral. 

Kell 17 teavitas abikaasa, et tema arvab, et oleks aeg igaksjuhuks sõitma hakata. Usaldasin teda ning hakkasimegi kõik kolmekesi vaikselt sättima. Autosõit oli kergem, kui ma olin kartnud. Tuhud käisid regulaarselt, kuid hingamine ja paras kogus häälitsemist aitas nendega toime tulla. Pojale muidugi tegi see kõik nalja!

Sünnitusmajas ootas meid soe vastuvõtt. Meedik, kes tegi esmase läbivaatuse, oli armas ja abistav. Ta aitas mul hingata ja isegi kiitis mind tuhude möödumisel. Isegi COVID test, mida veidikene pelgasin, ei olnud tema käe all üldse nii hull. Kas asi oli tõesti selles, et olin täielikult endas, või oli see meedik tõesti nii hell... Kuid avatuse kontrolli ma siiski kartsin. Just seepärast, et äkki on jälle ainult 3 cm ning ma pean üskinda haiglas 10+ tundi toime tulema! Minu hirm sai ruttu leevendust, sest emakakael oli väga pehme ning avatust tervelt 6 cm. Helistasin ukse taga ootavale abikaasale, et nad võivad pojaga tagasi koju sõita, ning jäin haiglasse oma tütart ootama.

Mitte nagu sunniti, vaid nagu mina soovisin

Ma olin tol hetkel ainuke inimene sünnitusosakonnas. Seega mul oli see privileeg saada kogu ämmaemanda tähelepanu, kes muideks oli uskumatult hea hingega inimene! Esimese asjana käisime läbi plaani, kuidas mina seda protsessi teha sooviksin. See oli minu jaoks väike šokk, sest esimesel sünnitusel ei huvitanud kedagi päriselt see, kuidas MINA ennast tunnen või mida MINA sooviksin. Nagu ma ütlesin, on väga oluline tunda ennast turvaliselt ning hoituna.

Üks minu kindlaid soove oli jalutada ja seda mulle ka võimaldati. Ma ei soovinud ka epiduraali, sest ma ei tahtnud mitte ühtegi segavat faktorit – hirm esimese sünnituse ees oli ju ikka alles. Nii ma siis kuulasin muusikat ja jalutasin seal palatis, kuni üks hetk hakkasid tuhud käima iga kolme minuti järel väga tugevalt. Nii tugevat valu ei olnud ma veel kunagi tundud, isegi hingata oli raske. Kutsusin ämmaemanda ja otsustasime koos proovida valude leevendamiseks vanni. Edasi toimus kõik nagu filmis...

Ämmaemand pani vannivee jooksma ning siis käis pläraki! ning minu looteveed olid põrandal, mina nende sees seismas. See oli soe selge vesi. Tuhud, mis sellele järgnesid, olid ürgse jõuga. Kuidagi ma ennast sealt voodisse komberdasin, kus ämmaemand tuvastas 8 cm avatust ja nii pehme emakakaela, et enam kaua minna ei saa. Juba ühs minut hiljem sain kuulda lauset: "See beebi tahab kohe tulla".

Ma sünnitasin külje peal, sest nii oli mulle mugav. Keegi ei surunud mind sundasendisse, vaid mina ise sain valida. Nii peabki olema! Mõned pressid ja beebi oligi minuga. Ma ei suuda siiani uskuda, et ma tegingi seda: ilma valuvaigisteta, täiesti loomulikult, nagu olin alati unistanud. Ja see tunne, kui see värske beebi sinu rinnale asetatakse... See on väärt igat valu, igat raseduse ja sünnituse hetke. Sündis 50 cm pikk ja 3300 g kaaluv väike plikatirts, kes sai nimeks Liisi. 

Edasine toimus jällegi nagu mingis teises dimensioonis. Verd tuli liiga palju. Hetkega oli minu pea kohal anestesioloog, palatis väga tõsise näoga arst, kes rääkisid, et mind tuleb panna narkoosi alla ja teha emakapuhastus.

Ärkasin tund hiljem. Selgus, et olin kaotanud liiga palju verd, aga õnneks oli minu enesetunne hea. Meil oli kõik korras. Minust oli saanud 2 lapse ema. 

Mida ma tahan toonitada, on see, et kõik sünnitused on erinevad ja erilised. Tähtis on see, kuidas sina sellesse suhtud. Pea alati meeles, et see on sinu teekond ning ainult sina tead, mida sul selleks vaja on, et tuua siia ilma uus elu. Naised on võimsad. Teha midagi nii suurt millestki nii väikesest, see on imeline.

 

Aitäh Sulle, Janne, et jagasid meiega oma lugu! 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.