Täna jagab meiega oma esimese lapse sündimise lugu Silva (25). Kui enne kartis Silva sünnitust teiste naiste lugude põhjal hirmsasti, siis nüüd tahab ta tulevasi emasid julgustada oma lihtsalt ja armsalt kulgenud sünnituslooga.
Silva rasedus möödus üldiselt hästi, kuigi tüüpilised vaevused nagu esimese trimestri hommikune iiveldus ja kolmanda trimestri kõrvetised kimbutasid küll. Tõsi, 23. nädalal diagnoositi ka rasedusaegne diabeet, kuid Silva asus oma toitumist kohe jälgima, sai veresuhkru kiiresti kontrolli alla ja kokkuvõttes raseduse jooksul kaalu väga ei lisandunud – vaid seitse kilogrammi.
„Terve see üheksa kuud oli mul aega mõelda, millist sünnitust ma tahan ja keda enda juurde tahan. Kõige tähtsam oli mulle, et oleks loomulik sünnitus ilma abivahenditeta, et lapse isa oleks kõrval ja toetaks, suur tähtsus oli minu jaoks ka sellel, et ämmaemand oleks hea.. Kuna olin netist teiste sünnilugusid lugenud, siis oli ikka hirm sees ka,“ jutustab Silva.
„2. veebruaril käisin viimasel visiidil, kus ma mainisin arstile, et mind kimbutab tupeseen. Arst ütles, et ma ei muretseks, ja kirjutas mulle retseptiga kolm küünalt. Pärast esimest ööd ärgates märkasin vooluses verekiude, aga see pidi normaalne olema. Teisel ööl, reedel vastu laupäeva magama minnes tundsin, et alaselg valutab, mida mul polnud esinenud terve raseduse ajal. Teadsin, et liikumine teeb olemise paremaks, ja kõndisin siis mööda tube ringi, kuni valu järgi andis. Sain magama heita.
Hommikul kella üheksa ajal ärgates märkasin, et voolus on roosa ja väga vesine ning iga pingutuse peale oli tunne, nagu piss oleks tulnud. Siis sain aru, et veed on hakanud tulema vaikselt! Kuna oli laupäev, siis helistasin sünnitusmaja ämmaemanda infotelefonile. Sealt öeldi, et muretsemiseks pole põhjust - kaheksa tundi võib vabalt kodus veel olla ning kui valud peaksid tulema, soovitati vanni minna. Rasedust oli selleks päevaks 38+3.
Päeval toimetasin ja koristasin rahus oma asju, kuigi hirmus närv oli sees ja kartsin ka. Valusid ei olnud eriti. Vahel harva ja õrnalt... Ütlesin mehele ka, et täna lähme sünnitama, tema arvas, et teen nalja. Kui elamine oli korda tehtud, siis saabusid külalised. Meil oli plaanis saunaõhtu ja väike grill.
Kella 15 paiku hakkasin tundma õrnasid valusid. Hakkasin siis valude vahesid jälgima ja vaatasin veel haiglakoti üle. Kui kõik teised sauna läksid, siis võtsin aega endale ja läksin lõõgastumiseks vanni. See andis sünnitegevusele hoogu juurde – valud muutusid tugevamaks. Pärast vanni viskasin pikali ja puhkasin veidi.
Kella 18 ajal olid valud regulaarsed 3-4-minutiliste vahedega. Kell 18.15 kutsusin mehe saunast tuppa ja ütlesin et nüüd hakkame haiglapoole sättima, sest valud on juba päris tugevad. Ta puhkas veel 15 minutit ja siis hakkasime liikuma. Meil on haiglani kodust 50 km sõita. Tartusse jõudes käis mees poest läbi, tõi juua ja pirukaid.
Kell 19:45 jõudsime haiglasse. Kontrolliti avatust, mida oli kolm sentimeetrit. Siis pandi mind KTG aparaadi külge, mis oli juba päris hull, kuna valud käisid kahe-kolme minuti tagant ja puhata eriti ei saanud. KTG tehtud, saime sünnitustuppa. Ämmemand küsis, kus ja mis moodi soovin sünnitada. Alguses ma keeldusin vanni minemast, kuid lõpuks ämmaemanda soovitusel siiski nõustusin.
Seni, kuni vesi vanni vesi jooksis, oli päris raske, kuna valud olid nii tugevad. Arst pakkus mulle epiduraali, mida ma ei soovinud, ning pakkus ka emakasse süsti, aga ma ei olnud ka sellega nõus. Lõpuks siis lasin kintsu peale ühe valuvaigistava süsti teha. Hingamisharjutusi ja selliseid asju polnud raseduse ajal harjutanud ega midagi, aga ma ise tunnen, et sain ilusti hakkama. Ämmaemand oli ka väga tore ja hästi sõbralik, mis andis väga palju juurde. Kui ma lõpuks vanni jõudsin, oli vees väga mõnus ja lõõgastav olla.
Lõpuks aga beebile vannis enam ei sobinud - arst ütles, et südametoonid olid väga madalad ja ma pidin vannist välja tulema. Samal ajal hakkasid mul pressid, seega voodisse saamine oli omaette katsumus – mees pidi mu põhimõtteliselt välja tõstma sealt vannist.
Kui voodile jõudsin, hakkasin ka kohe pressima, mis oli nii võimas tunne, uskumatu! Valus oli küll, aga õnneks oli mees kogu aeg kõrval ja toetas. Kui lapse pea välja sai, kadusid pressid ära. Pidime kiirelt tegutsema – nii masiis pressisin uuesti, kuigi ei tundnud pressi tunnet. Laps tuli ilmale kell 21:49 kaaluga 2850 grammi ja pikkusega 49 sentimeetrit. Nabanöör paistis tal kuidagi üle õla olevat, nuttu ma ei kuulnud ja kohe, kui isa nabanööri läbi lõikas, viidi laps meie juurest ära. Ilma, et ma oleks teda näinud või tema häält kuulnud. Jäime täielikku teadmatusse, kuna kõik kadusid ruumist järsku ära.
Mõni hetk hiljem, mis tundus küll terve igavik, toodi ta minu rinnale, ja oli maailma kõige parem tunne, sest meie pisikesega oli kõik korras! Nüüd siis selgitati meile ilusti ära, mis oli juhtunud. Tal oli olnud hapnikupuudus, mistõttu ta oli kohe aparaadi alla viidud.
Kui kõik protseduurid olid tehtud, viidi meid ära palatisse. Kahjuks perepalateid ei olnud ja nii me siis jäimegi kahekesi. Kuna haigla oli gripi tõttu karantiinis, ei saanud ka keegi meid vaatama tulla.
Oma sünnitusega ma jäin ise väga rahule. Kui tulevik peaks mulle veel lapsi tooma, siis enam mul sellist hirmu sünnituse ees ei ole."
Aitäh Sulle, Silva, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
