"Ma vaatasin ja nuusutasin seda pisikest, kes mu rinnal oli, ja tundsin selliseid emotsioone, mida ma polnud iial, mitte iial tundnud," kirjutab Aili (22), kes peab ennast maailma kõige õnnelikumaks emaks. Vapper naine elas enne poja Chris-Robini (pildil) sündimist üle kolm kaotust, ning napilt oleks halvasti lõppenud seegi lapseootus.
Viis aastat tagasi avastati Ailil emakakaela düsplaasia, mis paraku arenes kiirelt edasi, ning peatselt hinnati emakakaela koe muutused raskeimaks võimalikuks vähieelseks seisundiks – CIN III. Perekond ootas väga beebit, kuid kõik kolm tekkinud rasedust paraku peetusid. 2015. aastal tehti Ailile emakakaela konisatsioon – emakakaela välimine, vähieelsete rakumuutustega osa eemaldati.
Nii oli Aili alates hetkest, kui Chris-Robinit ootama jäi, riskirase. Kohe pidi ta töölt koju jääma. 22. rasedusnädalal sattus Aili sellegipoolest enneaegse sünnituse ohus haiglasse. „Mäletan üht haiglaõde, kes ütles mulle, et kui ta praegu sünnib, siis sureb ära - pole midagi teha... Vaatame, kas elame öö üle - iga tund ja päev on arvel. Helistasin oma vanemale õele. Nutsime koos. Ta kuulis telefonist pealt, kuidas haiglaõde ütles, et katsuge rahulik olla – teha pole midagi, hommikul kutsutakse eriarst ja psühholoog. Ütlesin talle, et kutsuge kohe keegi, tehke midagi! Kui ma oma lapse kaotan, siis ei taha ma enam mitte midagi. Ta vastas veel, et olete noor, saate uue lapse. Mina vastu, et te ei saa aru – see pisike poiss on mu elu mõte. Õde, kes seda vestlust telefonist kuulis, nuttis koos minuga.“
Aili rääkis oma lapsega, palus teda, et ta veel ei tuleks. Laulis talle. Palvetas. Kui hommik viimaks saabus ja arst tuli. „Mäletan seda nii hästi, kuidas ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ma anun teid, päästke mu pisike… Isegi, kui ta sünnib, päästke mu väike lõvipoeg! Arst kallistas mind.“ Selgus, et emaka konisatsiooni tõttu lühenenud emakakaela tõttu oleks Aili juba ammu tugiõmbluseid vajanud, kuid seda polnud tehtud, ning nüüd võis olla juba hilja. „Ei loodetud, et rasedus püsima jääb, aga otsustati, et maksku, mis maksab – proovima peab,“ meenutab ema.
Õnneks õnnestuski arstidel tugiõmblused teha ja rasedus jäi püsima. Sellest peale õli Aili lamav rase – „nagu printsess, kes kannab kuninga poega,“ muheleb ta ise. Arsti vastuvõtul pidi ta käima korra nädalas ning naisel tulevad siiani pisarad tänutundest silma, mõeldes arstidele, kes näitasid tema ja veel sündimata poja suhtes ülimat hoolivust.
Kuna Aili oli pisike, poja päris suur ja rasedus riskantne, määrati 8. veebruariks 2017. esilekutsumise aeg. „7. veebruari öösel olid mul seljavalud ja käisin tihedalt pissil. Mäletan, et olin juba nii väsinud, ega saanud aru, kuidas saab üks pissilkäik olla selline, et sa reaalselt ei tunne, et pissiksid, aga sul ikkagi tuleb midagi...“ Samas vaimus jätkus hommik. „Naersin veel, et veed raudselt, aga ei valusid ega midagi - seega panin selle lõpuraseda jamade alla.“ Kui Aili kaasa hommikul tööle läks, julges temagi veel naljatleda – vaata, et sa sünnitama ei hakka, mul on täna plaanis ühele peole minna.
Kell 10.30 ootas Ailit ees arstivisiit. „Arst ütle,s et vaatab mu läbi, et mis siis pükstesse tuli... ja siis läks kõik jube kiireks. Pukki minnes tundsin, et oih, midagi tuleb veel. Arst ehmus ja ütles, et Aili kallis, vee lausa voolavad!“ Arst hakkas kiiresti küsimusi küsima – kui kaua selg öösel valutas? Kas midagi tuli veel sealt alt? Koridori hüüti – sünnitaja, palun kohe ratastooli ja üles korrusele. Kõik käis nii kähku ja ootamatult, et Aili suisa värises hirmust ja palus vaid oma meest. Kohe, kui arst veed lõplikult avanud oli, algasid ka valud. „Tohutud valud,“ lisab Aili.
„Jõudsin sünnitustuppa ja helistasin mehele, et palun tulgu ta ruttu, hakkas pihta... Pidin helistama paljudele, et nüüd hakkas, sest tibu oli väga oodatud ka teiste poolt. Kõik elasid mulle Eesti eri paigust kaasa. Võiks öelda, et mu lähedastele oli see päev, need 6 tundi ja 52 minutit, pikimad tunnid nende elus.“
Õnneks sattus Aili juurde tore ämmaemand, kes nõustus koos sünnitajaga ootama, kuni tugiisik saabub. „Oli mu juures, ütles, et kõik läheb hästi, selgitas, et siin võib veel aega minna, võib-olla pannakse tilgadki jooksma. Siis läksid valud päris hulluks ja ämmaemand küsis, et kas teeme epiduraali või naerugaasi? Hüüdsin talle pisarais, et jumala eest, aidaku mind, ma murdun!“ Ämmaemand otsustas epiduraali kasuks
Pärast seljasüsti sai Aili valust pisut puhata. „Muidugi arvati, et nüüd läheb aega rohkem, aga peale epiduraali saamist hakkas hoopis kiiremini kõik toimuma.. mõni aeg hiljem lisati ka teine doos epiduraali, sest valu oli uuesti väljakannatamatu. Ja siis järsku tundsin ähmaselt, et tahaks WCsse. Mu mees kutsus kohale ämmaemanda, kes vaatas, et no nii - hakkab tulema!“
Aili on üks neist naistest, kes (ilmselt otse enne presside algust saadud valuvaigistidoosi tõttu) ise presse ei tundnud. Õigel ajal pressima juhendasid teda KTG aparaat ja ämmaemand. „Tuli appi ka teine naine, kes aitas mul jalgu õigesti hoida, sest ma ise ei tundnud neid üldse. Olen siiamaani tänulik, et mu mees välja saadeti ja kutsuti tagasi alles hetkeks, kui tibu kohe-kohe sündimas oli.
„Lapse sünni hetk jääb mulle elu lõpuni meelde. Ämmaemand ütles, et Aili, kallis, me teeme selle ära, aga ma teen lahklihalõike, kuna väga suur poiss on… Sa suudad seda, viimane kord, palun sind! Ja ma sain hakkama - oma viimased jõuraasud kokku korjates pressisin, ja ta tuli, ja samal hetkel tuli ka mu mees, ja ma hakkasin rõõmust ja kurbusest ja õnnest ja segadusest nutma. Ka see pisikene nuttis, kuid ta pandi mulle koheselt rinnale, kus ta rahunes. Mees oli meie kõrval ja suudles mind laubale. Ka temal olid pisarad silmis. Ma vaatasin ja nuusutasin seda pisikest, kes mu rinnal oli, ja tundsin selliseid emotsioone, mida ma polnud iial, mitte iial tundnud.“
„Läbi pisarate tänasin ämmaemandat ja tema abi,“ meenutab Aili. „Ta oli lõpuni julgustav ja andis mulle jõudu ka siis, kui kisendasin, et enam ei jaksa.“ Sünnitegevuse alguseks loeti kell 10:00 ja laps sündis kell 16:42 – kõik käis ruttu, ja Aili usub, et paljuski just tänu suurepärasele ämmaemandale.
Pärast pisikese Chris-Robini sündimist pakkus ämmaemand värskele isale võimalust nabanöör läbi lõigata. „Mees automaatselt kohe, et ei! Siis öeldi, et las ema siis lõikab, aga mina selle peale kohe, et musi, tee palun… ja siis võttis äsja isaks saanud mees need vidinad kätte ja tegi oma töö ära, endal silmad vees. Poja pandi kohe ka mu rinnale sööma.“ Mõne aja pärast mõõdeti noormehe pikkuseks 52 sentimeetrit, kaaluks 3946 grammi. Apgari hinne - 9/9.
Selleks ajaks, kui Ailit õmmeldi, saadeti laps issiga palatist välja – sest tegemist tahtis tõsine töö. Lisaks lahklihalõikele oli Ailil tekkinud hulgaliselt sisemisi rebendeid ja üks tohutu hemorroid. Raske osa möödas, sai noor pere palatisse, kus kõik koos uue elukesega harjuda.
„Tita oli väga usin sööja, ainult sõi ja magas ega piuksunud kordagi asjatult. Mina tahtsin ainult magada need kaks päeva. See aeg oli kauneim mu elus. Tundsin, et olen kõige õnnelikum ema maailmas. Nutsin palju, ja ma ei tea isegi miks – õnnepisarad. Justkui habras olin sel ajal.“
Aitäh Sulle, Aili, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
