Sünnilugu: Kuidas Athena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Athena siia ilma sai

23. Apr 09:39 Emmede Klubi Emmede Klubi

"Jah, sünnitus on valus kogemus, aga see on samal ajal tohutult ilus ja vägev," kirjutab Agnes (28), kelle esimene sünnitus möödus just nii, nagu pere oli lootnud – ema keha ja beebi signaalide harmoonilises koostöös, toetavate tugiisikute keskel. Agnes kirjutab...

Neljapäeva õhtul oma päevaseid tegevusi lõpetades ja magama sättides ei olnud mul kaugeltki tunnet, et varsti hakkan sünnitama. Uni oli magus ja olemine hea. Reede hommikul kell 5:20 avasin silmad selle peale, et tundsin alakõhus kerget plaksu. Nagu keegi oleks püksikummi vastu kõhtu hooga lahti lasknud. Tõusin voodist püsti ja tundsin kuidas vesi mööda jalgu vaikselt alla nirises.

Olin veidi hämmingus ja suutsin paari sekundiga miljon mõtet mõelda. Kas see juhtus päriselt? Kas nüüd hakkabki peale? Kas see on valehäire? Kas ma pissisin püksi? Mida ma nüüd teen? Kellele esimesena helistan? Kuidas ma vastu pean? Veel on ju vara!?

Pärast WC-s käimist ja arusaamist, et jah, tegu on siiski looteveega, helistasin oma sünnitoetajale Gertrudile. Ta soovitas tagasi magama minna ja rahulikult võtta, sest vete puhkemine ei tähenda tingimata, et ma kohe sünnitama hakkan. Muidugi ei suutnud ma tagasi voodisse minna. Mõistus töötas täie auruga, sest ma tegelikult ei olnud ju veel päris valmis sünnitama. Tähtajani oli täpselt kaks nädalat ja abikaasa Marten ka parasjagu merel, ning hetkel veel vahis, kus tal ei ole telefoni! Haiglakott oli veel laokil ja beebiasjad ootasid omale kohale seadmist.

Saatsin Martenile sõnumi, et veed puhkesid ja et ta mulle helistaks, kui tema vaht lõpeb. Seejärel hakkasin, nagu üks normaalne inimene, kes sünnitama hakkab, koristama. Olin plaaninud enne Marteni koju jõudmist terve päeva koristada, aga nüüd oli kõik tegemata. Eelmisel päeval joonistasin elutoas ja pliiatsiteritamise puru oli terve põrand täis. Rääkimata pesemata nõudest. Selle tekkinud ärevusega ja tegemist vajavate asjade tõttu ei oleks ma suutnud kuidagi uinuda.

Kell 06:05 helistas Marten ja oli sama ärev kui mina. Rääkisime 15 minutit tühjast ja tähjast ning sellest, kui uskumatu see kõik on. Leppisime kokku, et kohe, kui nad Miinisadamas silduvad, hakkab ta sõitma, käib poes ja tuleb koju. Mõtlesime, et isegi kui läheb veel päev või rohkem aega sünnitusega, siis on ta vähemalt kodus minuga.

Kas mu süda on sünnituseks võimeline?

Kella seitsme paiku hakkasin tundma kergeid tuhusid. Sõbranna oli kirjeldanud seda kui päevadelaadset valu, aga minule küll see nii ei tundunud. Valu oli terav ja intensiivne kohe alguses. Ei tulnud see peale ka lainetena, nagu olin perekoolis kuulnud ja kuidas Gertrud oli rääkinud. Vahed olid lühikesed ja pidin juba igaks juhuks äpi appi võtma, et tuhude vahesid ja pikkust paremini jälgida.

Selleks ajaks, kui Marten kella poole kümne ajal koju jõudis, olid mu tuhude vahed juba 2-5 minutit ja pikkus üle minuti. Konsulteerisin pidevalt telefonis Gertrudiga, kes soovitas lõõgastuda ning püüda tuhude vahed pikemaks saada. Kõik kulges veidi liiga kiiresti. Sõime Marteniga hommikust ja naersime olukorra üle. See tundus nii sürreaalne. Kas ma tõepoolest sünnitan täna meile tütre? Vahepeal saimegi vahed pikemaks.

Kontrollisime tuhude ajal korduvalt pulssi, et olla kursis, kuidas mu keha sünnitustegevusele reageerib. Minu POT-sündroom oli raseduse ajal ägenenud ning väike hirm oli kõrge pulsiga sünnitama minna. Sünnituseelne kardioloogi visiit pidi olema alles järgneval nädalal ja nüüd ma ei saanudki teada, kas mu süda on sünnituseks võimeline. 

Marten masseeris mind ja hingas kaasa ning hoidis mind. See aitas väga hästi. Ta hakkas siis minu asemel vaikselt haiglakotti lõpuni pakkima ja sinna vajalikku kraami otsima. Tundus, et meil ei pruugi siiski tervet päeva aega olla haiglasse minekuga. Parem, kui kott on päris valmis ukse ees, kui see, et ühel hetkel on liiga kiire ja enam ei saa midagi kaasa võtta. 

Juhendatud hingamisest on abi

Kell 12 olid tuhud juba nii intesiivsed, et otsustasime Marteniga vannis lõõgastumist proovida ning Gertrudi enda juurde kutsuda. Oli ilmselgelt aeg. Vannis olemine leevendas valu väga kenasti ning aitas keha lõdvaks lasta. Kiirest asjade arengust oli mu keha läinud üpris pingesse. Vees tuhutamine aitas viia pinge välja, aga tuhude intensiivsus ja vahed jäid ikka samaks.

Gertrud jõudis meie juurde umbes kella 13 paiku, ja sealt edasi on mul vahepealset raske meenutada. Kõik oli üks suur kestev tuhu. Terava väga valusa järsu algusega, mis vaibus vaikselt kergemaks. Gertrud aitas neist läbi hingata, tuletades meelde, kuidas see avanemisele kaasa aitab. Ta silitas mu külgi ja jalgu hingamise suunas. Ülevalt sisse ja jalgadest välja. Tema juhendamise saatel suutsin keha järjest lõdvemaks lasta ja hingata oma vaagnat suuremaks ja suuremaks.

Marten ja Gertrud tegid mulle vahepeal ka kosutava smuuti, mida püüdsin tuhude vahel väikeste lonksudega juua. Olin juba mitu tundi tööd teinud ning energiavarud vajasid täiendamist.

Enne kella 14 sain aru, et ma ei jaksa kaua enam kodus olla. Keha ütles, et mine nüüd või hiljem sa enam ei pea sõitu vastu. Haiglassesõiduks valmistudes küsisin Gertrudilt, kas võiksime kiirabi kutsuda, et kiiremini saada, sest autosse minek ja 30 minutit sõitu tundusid võimatutena. Ta arvas, et seda siiski ei ole vaja ja saame ise ilusti hakkama.

Autosse jõudmine võttis ikka omajagu aega. Iga minuti või paari järel oli tuhu, mida oli järjest raskem vastu võtta. Nad aitasid mulle riideid selga, iga riideeseme selga saamise järel oli juba järgmine tuhu. Püüdsin WC-sse minna, seal oli tuhu. Tulin potilt püsti, pesumasina najal järgmine tuhu. Pea käis ringi ja läksin diivanile pikali järgmist tuhu vastu võtma. Saime mulle jalanõud jalga, järgmine tuhu diivanil. Kõndisime korteri ukseni, ukse juures viskasin käpuli ja järgmine tuhu. Uksest väljas aknalaua juures järgmine tuhu. Trepist alla välisukse juures seina najal järgmine tuhu. Auto kapoti najal järgmine jne. See oli üllatavalt intensiivne protsess.

Sõit haiglasse

Sõit ise ei olnudki nii hirmus, kui kartsin. Kõik eelnevad tuhud olid Marten ja Gertrud aidanud vastu võtta, aga nüüd oli üksi tagumisel istmel ja pidin ise neist läbi hingama. Istusin tugevalt käetuge pigistades ja silmi kinni hoides sirgelt istmel. Olin end kõvasti ära fikseerinud, et tänavaaugud ei raputaks nii palju. Sünnitusmaja ette jõudes piilusin kella. See näitas 14:48. 

Sünnitustuppa jõudmine oli minu jaoks vist kõige suurem katsumus. Kõigepealt vaatas ämmaemand avatust ja tegi vist veel midagi, aga ma täpselt enam ei mäleta. Mäletan, et koguaeg oli tuhu ja ta pidi nii palju ootama. Mul ei olnud pidevalt hapniku ja aknad tehti lahti. Vastuvõtutoast sünnitustuppa mineku jooksul oli mul kolm tuhu, mida Marteni najal püsti seistes oli kuidagi väga raske vastu võtta. Oleksin tahtnud veel tugevamini toetuda, aga kartsin Martenile liiga teha.

Olime valinud endale eelnevalt sünnitoa, mis oli tol hetkel juba hõivatud. Tavaliselt oleksin sellise asja pärast veidi kurb olnud, aga kuna ma olin 99% ajast silmad suletud, siis mulle ei olnud enam üldse oluline, kus ma sünnitan. Peaasi, et sünnitatud saaks.

Tutvusime oma väga toreda ämmaemanda Ingridiga ning tema tutvus meie sünnitusplaaniga. Sünnitustoas tehti KTG ja mõõdeti vererõhku. Kõike seda pidevate tugevate tuhude ajal. Olin voodis külili, sest nii tundsin kõige paremini, kuidas hingates avanen ja beebi alla liigub. Seista ma üldse ei suutnud. Ilmselt oli see keha refleks kaitsmaks mind pearingluse ja pulsi kõrgenemise eest.

Kaks beebit, üks tugiisik

Peagi selgus, et üks teine beebi, kelle sündi Gertrud toetas, oli otsustanud samal ajal sündima hakata. Niisiis pidi Gertrud end jagama kahe sünnitava naise vahel, ja olime Marteniga vahepeal kahekesi. Marten oli kindel kui kalju ja aitas mul kõik tuhud kenasti üle hingata.

Tuhud segunesid pressidega pea kohe, kui sünnitustuppa saime. Olin sellest veidi kohkunud, sest arvasin, et pressid tulevad alles siis, kui laps juba päris sündima hakkab. Sünnitustoas olid kõik aknad lahti, sest mul jällegi ei olnud piisavalt hapnikku. Läksime Marteniga mõneks ajaks vanni, sest see oli ju enne aidanud. Vannis oli valu veidi väiksem, aga kuna vesi kandis mind, siis mul oli raske leida tasakaalupunkti. Vees olin kuskil tunnike. 

Mingi hetk, kui kella vaatasin, oli see juba 17:20. Mäletan, et mõtlesin, et huvitav, kaua veel need valud kestavad. Keha oli väga väsinud, aga vaim ergas. Lihased olid kokkutõmmetest juba veidi valusad ja nõrgad, aga allaandmise tunnet ei olnud.

Vannist välja minnes hakkas mul meeletult külm ja nad mässisid mind voodis tekkide sisse. Mulle tehti vereanalüüsid ja jälle KTG. Marten lehvitas mulle tuult ja Gertrud silitas naastes jälle mu külgi ja jalgu hingamise suunas. Tundsin, kuidas beebi laskus vaikselt alla ja endale teed lõi. See oli ülivägev tunne. Sealt maalt kadus mul ajataju.

Algasid tõelised pressid ja tekkis tohutu vajadus kaasa pressida. Vahepeal vahetus ka ämmaemand, kes oli sama tore, kui eelmine - Inna. Ta hakkas mind juhendama läbi presside. Mäletan, kuidas mu nägu lõi särama, kui ta ütles, et järgmise tuhu ajal saad juba lapse pead silitada. See andis nii palju jõudu juurde! Uskumatu, et juba see ongi käes! Juba saan oma last esimest korda puudutada!

Tere, väike Athena!

Inna juhendas mind kaasa pressima, tuppa tulid ka kaks naistearsti. Puudutasin pisikese pead ja mõne tuhuga tuli ta pea koos kehaga kenasti kiirelt välja. Ta tõsteti mu rinnale ja sain meie pisikest ilmaimet esimest korda hoida. Seda tunnet on raske kirjeldada, mis mind valdas. Olin tohutult õnnelik, kergendunud, ärevil ja tänulik. Meie väike Athena nägi ilmavalgust 06.03.2020 kell 18:50 Apgari hindega 9. Ilunumbritega 3190 grammi ja 47 cm. 

Athena minu rinnal, ootasime platsenta irdumist ja nabaväädi tuksete lõppemist. Kahjuks platsenta ei tahtnud tulla ning mitmed katsed seda väädist sikutades välja saada ei õnnestunud. Ämmaemand paigaldas mulle kateetri, lootes, et tühi põis aitab platsental välja tulla. Pea tunni pärast sai Marten nabaväädi läbi lõigata, kuid platsenta tundus ikka veel irdumata olevat.

Ämmaemand kutsus naistearsti seda kontrollima. Platsenta oli irdunud ja sealsamas emakakaelas! Koos võtsid nad platsenta välja ja kontrolliti, kas on rebendeid. Suuri rebendeid ei olnud, tehti ainult paar pistet. Kuna olin kaotanud 700 grammi verd, siis mulle anti verejooksu peatavaid tablette ning tehti oksüdotsiinisüst. Veetsime sünnitustoas kolmekesi oma esimesed kaks tundi, edasi paigutati meid peretuppa. 

Sünnitus on valus, aga vägev

Võttes arvesse minu tervislikku seisundit ja seda, kui mures oli minu ämmaemand enne sünnitust minu pulsi pärast, kulges kõik ülihästi. Pulss püsis tuhude ajal kogu aeg 60-70 vahel ja enesetunne oli hea. Mu keha teadis, kuidas on parem olla, ja ma läksin sellega lihtsalt kaasa.

Jah, sünnitus on valus kogemus, aga see on samal ajal tohutult ilus ja vägev! Olen nii tänulik oma abikaasa eest, kes mind kõik need 12 tundi toetas ja minu jaoks olemas oli. Sama tänulik olen Gertrudile, kes oma teadmiste ja võtetega tegi sünnituse mulle palju lihtsamaks kogemuseks. Tema ettevalmistus, õiged sõnad ja puudutused viisid minu jaoks kõik pusletükid kokku ning aitasid mul beebiga koostööd teha. Ma ei oleks kujutanud sünnitust ilma kumbagi nendeta ette.

Samuti olen tohutult uhke oma tütre üle, kes andis mu kehale nii selgeid signaale ja tegi minuga nii head koostööd, et meil mõlemal oleks pehme sünnituse kogemus. Naised, usaldage oma keha ja last! See on seda väärt!

 

Aitäh Sulle, Agnes, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.