Iga sünnilugu on eriline, kuid iga sünnituskogemus pole kaugeltki meeldiv. Iga naine tunneb korra sünnituse jooksul, et tahaks alla anda, sest ei jaksa enam. Meiega nõustus oma armsa tütre Kristini (pildil) väga raske sünni lugu jagama Sandra:
"Enne lapseootele jäämist ei osanud ma sünnitusest arvata midagi muud, kui et see on üks jube, valus ja kole sündmus, mis tuleb üle elada, et oma oodatud laps lõpuks kätele saada. Kui aga oma esimest last ootama jäin ja sünnitustähtaeg lähemale jõudis, hakkasin end sünnituse teemaga rohkem kurssi viima. Vaatasin mitmeid sünnitusvideosid, mis kulgesid kõik kenasti ja olid heas mõttes emotsionaalsed.
Seega hakkas mullegi tunduma, et sünnitus polegi midagi koledat - on täitsa ära kannatatav ja koguni ilus sündmus. Ma ei kartnudki enam kuigi palju. Kaasa aitas ka see, et minu rasedus kulges üsna kenasti.
Raseduse lõpus oli mul tihti valusaid emakakokkutõmbeid, mida pidasin tõelise sünnituse alguseks, kuid mis kõik osutusid libatuhudeks. Nädalake pärast tähtaega ärkasin hommikul kell viis taaskordse õrna valu peale. Mõtlesin, et küllap kestavad valud seegi kord paar tundi ja taanduvad siis. Kuid kella kaheksaks hommikul olid valud muutunud sedavõrd tihedaks ja tugevaks, et mõistsin - sünnitus on alanud.
Kutsusin kiirabi, kes viis mu haiglasse. Haiglas selgus, et sünnitegevus oli juba väga aktiivne - tuhud käisid iga paari-kolme minuti tagant ja olid üsna tugevad, kuigi veel täitsa ülehingatavad. Saabus ämmaemand, kes kontrollis emakakaela ja teatas minu suureks rõõmuks, et hakkan juba üsna pea sünnitama.
Ideaalsele algusele järgnes aga pikk ja raske pettumuste jada. Järsku teatati, et avatust on siiski vaid ühe sentimeetri jagu! Seda kuuldes täitsin ankeedi, et soovin epiduraali. Naerugaas ei aidanud mind üldse. Muide, ma ei ole kunagi olnud eriline hellik, kes valu ei taluks. Pigem vastupidi!
Valutasin veel tunde. Kell oli umbes kaks päeval, kui valud muutusid nii tugevaks, et hingamine enam ei aidanud. Avatust oli aga vaid 3 cm jagu. Olin juba kümme tundi piinelnud, kui avati veed, kuid seegi kiirendas protsessi vaid õige pisut. Seejärel anti mulle sünnituse kiirendamiseks tilguti kaudu oksütotsiini. Lõpuks jõudis sünnitegevus sinnamaale, et sain kauaoodetud epiduraali, kuid minu õuduseks... See ei mõjunud.
Proovisin erinevaid asendeid, kuid miski peale järi ei aidanud valu leevendada. Järil läks aga surve lapsele liiga suureks ja ta südamelöögid aeglustusid - mind saadeti lamama. Olin näost tulipunane, väänlesin ja röökisin voodis, tundsin justkui põleksin elusalt. Mees pidi minu kõrval olemisest puhkepausi tegema, sest vaatepilt oli talle nii raske. Üksi ma õnneks ei jäänud - mu ema oli mulle algusest lõpuni toeks.
Selles kõige raskemas faasis avanes emakakael vaid tunniga 8 sentimeetrini. Nii järsk avanemine oligi põrguvalude põhjustajaks. Nüüd sain lõpuks loa pressida! Nii arst kui ka ämmaemand leidsid, et kuna laps on juba väga all vaagnas, peaks ta kohe-kohe tulema ja minu valu lõppema.
Paraku olen mina üks neist naistest, kelle jaoks pressid olid mitte lihtsamad, vaid veelgi valusamad tuhudest! Tundsin, nagu keegi lööks mulle iga pressiga noa kõhtu, selga ja jalgevahele. See muudkui kestis ja kestis, kuid laps mööda sünnitusteid edasi ei liikunud. Ühel hetkel avastasin, et ruumis on ämmaemanda asemel juba terve arstide brigaad, kes arutas miks nii on ja mida teha.
Selgus, et laps oli sünnitusteedesse kinni jäänud. Et ta oli siiski juba sünnitusteedes, ei olnud enam võimalik teha ka keisrilõiget. Emakas ise enam kaasa ei pressinud. Arstid surusid jõuga mu kõhule, et last edasi lükata. Mina pressisin - toore jõuga. Mäletan seda kõike läbi uduvine. Mäletan seda, kui õudne tunne mul oli..
Kui lapse südamelöögid halvenesid, tehti otsus: tuli sooritada lahklihalõige ja vaakumväljutus pumbaga. Lahklihalõige rebenes edasi pärasooleni ja emakakael sai haavata. Kui Kristin minu kätele jõudis, hakkasin teadvust kaotama, mulle toodi hapnikumask.
Esimestel nädalatel pärast sünnitust nägin ma öösiti õudusunenägusid. Mu kopsudest ei tahtnud kuidagi kaduda põletav valu meeletust hingeldamisest, karjumisest, pressimisest. Kuid kogetud valust veel hirmsam oli kogetud pidev hirm oma lapse pärast - kas temaga on ikka kõik korras, kas raske sünnitus ja vaakum on jätnud oma jälje? Nüüdseks on Kristin seitse kuud vana ja ma tean, et temaga on kõik korras. Sünnitraumast on tal jäänud vaid lihaspigned.
Ma soovin küll elus veel lapsi, aga loomulikku sünnitust mina enam korrata ei julge. Kuigi kogemus oli sõna otseses mõttes kohutav, olen sellele kogemusele tänulik - just seda oli vaja, et just Kristin saaks minu juurde tulla."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madi@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
