Sünnilugu: Kuidas Marcus siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Marcus siia ilma sai

10. Jun 14:24 Emmede Klubi Emmede Klubi

"Pärast esimese lapse sündi arvasin ma, et ei sünnita enam kunagi loomulikul teel," alustab Grete (31) oma kogemusest kirjutamist. Trauma läbielatust oli lihtsalt nii suur. "Kuid siis juhtus see..."

Esimese lapse sünd oli justkui kõige hullem õudusunenägu, mida võiks ette kujutada. Lisaks sellele, et ligi kaks ööpäeva tugevaid ja regulaarseid tuhusid kannatasin, vahetus sünnituse jooksul umbes neli korda ämmaemand, kellest vaid presside ajal sünnitusel osalenud ämmaemand suutis veidikenegi hoolivust üles näidata. Isegi anestesioloog käratas mu peale, kui ma ei osanud talle sünnituse raskes staadiumis öelda, kuhu ta täpselt kanüüli panema peab. Eduraali tagajärgi tunnen veel praegugi, ligi kaks aastat hiljem, kui magades kogu vasak kehapool tundetuks muutub.

Pärast sünnitust olin omadega emotsionaalselt ja füüsiliselt nii läbi, et nutsin mitu nädalat ega suutnud tükk aega sünnitusest isegi rääkida. Olin kindel, et loomulikul teel mina enam ei sünnita.

Kuid aega möödus ja suure pere lapsena soovisin üsna pea uut last. Esimese sünnituskogemuse tekitatud tumedaim pilv hakkas hajuma ja ma püüdsin end harjutada mõttega, et teadlikult toimides saan uuesti hakkama ka loomuliku sünnitusega.

Küll aga teadsin nüüd, et haigla tuleb valida väga hoolikalt. Olgugi, et olen juba üle 30 aasta vana, pole ma suutnud endale nii paksu koort peale kasvatada, et kannatada sellist kurjustamist ja ükskõiksust nagu esimesel korral. Elan Soomes. Minu maakonnas on valida kolme sünnitushaigla vahel, millest ühes leidis aset minu esimene, traumeeriv sünnitus. Pärast pikka uurimist ja kaalumist langetasin otsuse, mis osutus õigeks - minu teine sünnitus toimus suurepärases haiglas. 

Kui uskumatult erinevad võivad olla sama inimese kaks sünnitust! Seekord alustas mu keha vaikselt sünnituseks valmistumist tugevate hommikuste toonustega juba poolteist nädalat enne lapse sündi. Samal päeval, kui laps sündis, eritus kell kolm öösel limakork. Esimese sünnituse puhul ei märganud ma ei toonuseid ega ka limakorgi eritumist.

Kuna esimene sünnitus kestis pea kaks ööpäeva, olin pärast limakorgi eritumist äärmiselt rahulik, teades, et aega veel on. Kell 9.45 olid esimesed tuhud, mis muutusid kiirelt regulaarseks ja tugevaks. Olen üsna madala valulävega ja on raske hoomata, millal võiks juba kiireks minna. Igaks juhuks palusin mehel siiski lõuna paiku koju tulla.

Veidi enne kella kahte päeval võeti mind haiglasse sisse. Tuhud olid juba nii tugevad, et hakkasin oksendama. Avatuseks fikseeriti 3 cm, aga kuna ma olin juba üsna nutuse näoga, tegi armas ämmaemand kõik endast oleneva, et saaksin peale leevendavat lihassüsti kohe sünnitustuppa. See juhtuski juba vähem kui poole tunni pärast. Sünnituspalatisse sai abikaasa kaasa tulla, erinevalt sünnituseelsest toast ja perepalatist.

Minult võeti veel eelnevalt valmis kirjutatud sünnitusplaan ja küsiti, kas on veel lisasoove. Pakuti kõikvõimalikke erinevaid viise valu leevendada ja sünnitada (nt vannis vms) – teenindus oli tõeliselt super. Mind hämmastas, et kõiki mu soove võeti väga tõsiselt, k.a sünnitusplaani. Eelmise sünnituse puhul oli minu plaan ja soovid pigem hüüdja hääl kõrbes. Olin väga positiivselt meelestatud: minu arvamus luges, üle poolte tuhudest suutsin üle hingata, abikaasa oli toeks ja 3 cm avatus tõotas palju.

Lihassüsti mõjuma hakkamise aeg oli üsna pikk ja nii hästi see valu ära ei võtnudki kui eelmisel korral. Valisin kõikvõimalikest pakutud valuleevendusvahenditest TENSaparaadi, mis masseerib alaselga. Sellest oli väga palju abi ja seljavalu taandus miinimumini. Eelmise sünnituse ajal pakuti mulle minimaalselt valuleevendusvariante ja neidki pidin põhimõtteliselt välja nõudma. Seekord kanti nii-öelda „hõbekandikul“ ette, olin kui taevas.

Ligi kaks tundi suutsin tuhusid üle elada, siis vahetus personal. Palusin epiduraali. Uus ämmaemand oli oluliselt konkreetsem kui eelmine, kuid siiski sõbralik ja professionaalne. Temaga liitus ka üliarmas praktikant. Nad selgitasid mulle asjade edasist käiku, mis oli mulle endalgi meeles juba eelmisest sünnitusest. Kuna ma teadsin, et epiduraali panemisega läheb aega (millal anestesioloog kohale jõuab, selg desifintseeritakse ja kanüül sisestatakse + mõjuma hakkamise aeg 10-15 minutit), siis palusin ennetavalt epiduraali kohe, kui tundsin, et tuhude valu tugevneb ja tuhu on üsna pea võimatu üle hingata. Ämmaemand uuris, kas eelmine kord kaasnes epiduraaliga mingeid kõrvalmõjusid. Selgitasin talle, et eelmiselt sünnitusel õiendasid nii ämmaemand kui ka anestesioloog minuga, kui ma ei osanud öelda, KUS on see õige koht, kuhu nõel sisestada tuleb, ja ei suutnud end tugevate tuhude ajal paigal hoida (ämmaemand oli kogu ülakehaga minu peal).

Ämmaemand oli šokeeritud ja informeeris ka anestesioloogi minu eelnevast kogemusest, kes oli samamoodi hämmingus. Seekordne kogemus oli oluliselt parem. Praktikant määris mu selja spetsiifilise desifintseerimisvahendiga kokku ja anestesioloog hakkas kanüüli sisestamisega pihta. Kahjuks oli protsess valulikum kui eelmine kord (siis trumpasid tuhud kõik üle) ja kanüül sattus liiga veresoone ligi. Seetõttu tehti uus katse, mis õnneks ka õnnestus.

Kell oli 16.15. Esimene annus valuvaigistit sisse ja jäi vaid oodata, et tuhude valu leebuks. Lisaks seljale pandi kanüül ka kätte, kuhu manustati erinevaid vitamiine (kui ma õigesti aru sain - võin ka eksida). Mingil hetkel tekkis mul palavik, mis vähehaaval tõusma hakkas. See pidavat normaalne olema ja ämmaemand jälgis hoolikalt mu seisundit. 

Üllataval kombel toimis epiduraali esimene annus lausa 1,5 h. Magada ma kahjuks ei saanud, sest mul käidi stabiilselt vererõhku mõõtmas ja veendumas, et kõik on korras. Küll aga sain lamada, ja sellest piisas. Ma eelistangi seda, et keegi käib kontrollimas ja hoolitseb selle eest, et minu ja beebiga oleks kõik korras, mitte nii, et ämmaemand kaob mitmeks tunniks, nagu eelmine kord.

Epiduraal on sünnitusel kui taeva kingitus ja mina kui madala valulävega inimene ei kujuta ettegi, et elaksin loomuliku sünnituse ilma selleta üle. Palusin ennetavalt lisaannust valuvaigistit koheselt, kui esimest korda uuesti tugevamaid tuhusid tundsin. Kell hakkas saama kaheksa õhtul. Enne teist annust kontrolliti ka avatust, mis polnud siiski veel piisav pressimiseks.

Ka seekord toimis annus umbes 1,5 h. Kui teise annuse mõju hakkas lõppema, palusin uuesti avatust kontrollida, sest hakkasin juba tundma, kuidas pressid peale tulevad. Praktikant ja ämmaemand olid siiski seda meelt, et avatuse nii kiiresti uuesti kontrollimine pole infektsiooniriski tõttu vajalik ja kuna pressid on alles nõrgad, jõuab ka kolmanda doosi mõju veel enne väljutusperioodi kaduda. Kell 20 pandigi uus annus. 

See oli ka ainus asi sünnituse puhul, millega ma rahul polnud. Oleksin pidanud endale kindlaks jääma, sest õige pea pärast kolmanda annuse sisestamist tundsin, kuidas pressid muutuvad aina tugevamaks (väga tugevalt ma neid siiski ei tundnud, sest epiduraal teatavasti tuimestab alakeha). Kell 20.25 fikseeritigi täisavatus ning lubati pressima hakata.

Tundsin, et palavik on veelgi tõusnud ja mul tekkisid üle keha levivad külmavärinad, mida ma kontrollida ei suutnud. Sünnituse lõpp läheb iga kord nii ootamatult kiiresti. Kuna olin veel üsna tugevalt epiduraali mõju all, tuli pressid sooritada toore jõuga. Ehkki pressid kestsid vaid kümme kiiret minutit (võrreldes esimese sünnituse 33 minutiga), olid nad valusamad, sest pidin kasutama „toorest“ jõudu. Tuimestuse tõttu oli raske hoomata, millal press peale tuli. Ämmaemand lisas käekanüüli mingit sünnitegevust ergutavat vedelikku - ei teagi täpselt, mis see oli.

Pressid on naljakad - esimeste presside vahel tunned, et teed tühja tööd, ja järgmine hetk ongi sinu käes maailma kõige kallim inimkeha - sinu enda laps. MA SAIN HAKKAMA!

Tuhude algus: 9:45, lapse sünniaeg: 20:40. 

Üksikasju sellest etapist ei hakka ma kirjeldama, aga nii palju võin öelda, et sellel hetkel tundsin mõlemal korral, et NAISED ON IKKA KURADIMA TUGEVAD! See on võimas! Suruda endast välja inimene!

Abikaasa rääkis hiljem, et kui laps oli sündinud, ei karjunud ta koheselt, ja mina olin suutnud juba paanikasse minna, et kas kõik on ikka korras. Mina mäletan huvitaval kombel vaid seda, et ootasin pingsalt pisikese enda sülle saamist. See on hetk, mille nimel elada! Ja lõpuks see juhtuski – sain pisikese enda kätte ja mind asuti lappima.

Kordus peaaegu sama, mis eelminegi kord – küsisin, mitu õmblust tuleb, ja vastus oli 3-4. Muigasin ja ütlesin, et eelmine kord öeldi sama, aga lõpptulemus oli lõhkenud veresoon ja 45 minutit õmblemist.

Ämmaemand jõudis mõned pisted ära teha ja katkestas oma tegevuse. Kohale kutsuti eriarst, kes selgitas, et mul on teise astme rebend, mida ta asub nüüd õmblema. Kogu see jant oli üsna pikk ja kohati ka valulik (huvitaval kombel mul valuvaigistavad süstid täies ulatuses ei mõjunud). Verekaotus oli üsna suur, aga mitte midagi ohtlikku. Kõik püsis normi piires.

Kui nüüd peaksin oma sünnituse kokku võtma, siis ütleksin, et kuula oma keha, usu oma võimetesse ja püsi positiivselt meelestatud, ning kõik läheb hästi! Sünnitus polegi nii hirmus, kui esimesel korral kogesin! Tuhude puhul tuleb keha lõdvaks lasta ja sügavalt hingata (lihtne öelda, huh?), mitte oma keha krampis hoida ja pinnapealselt hingata. Siis on valu vähem. Oma arvamus tuleb kuuldavaks teha - julge öelda, mida soovid. Ja epiduraal on taeva kingitus!

Teie, kellel see kõik on alles ees – uskuge mind – see pisitilluke kehake teie rinnal on sajaga väärt kõike seda valu ja just see näiteks mind mõlemal korral motiveeriski.

 

Aitäh Sulle, Grete, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.