Emmede Klubi palus tuntud Eesti blogijatel rääkida, millised on nende põhimõtted ja muidu mõtted laste internetti toomise osas. Esimesena võtab sõna Malluka nime all blogijana kuulsust kogunud kahe lapse ema Mariann Treimann (26), kes on kolmeaastase Mari Johanna ja kolmekuuse Lende Liisi julgelt oma internetiellu kaasanud.
Mariann alustas blogimist 15-aastasena. Küsimused, kas peaks oma nime kasutama või varjama ning kui palju on õige oma pere kohta avaldada, ei tulnud talle pähegi. Ka täiskasvanuks saades ei osanud ta liigse avameelsuse pärast muret tunda, sest blogil oli vähe lugejaid. Rolli mängis ka see, et Mariann luges ise toona kahte blogi - mõlemad olid tema omast tunduvalt avameelsemad ja ka kõvasti loetumad.
Kui Marianni blogi pärast esimese lapse Mari Johanna sündi ootamatult väga kuulsaks sai, ei olnud enam mõelda midagi - lapse nimi oli ammu välja kirjutatud.
"Ma ei mõelnud kordagi, et ma tema pilti ei jagaks," meenutab Mariann. "Ehk olen ma liiga naiivne, aga blogimine on mu ellu toonud miljon korda rohkem head kui halba." Ta möönab, et Mari Johannat tuntakse tänaval ära, kuid ei näe selles turvariski - pigem vastupidi! "Kui keegi tõesti teda röövida tahtma peaks, tunneks keegi lugejatest ta kohe ära. Ükskord mulle saadeti pilt mu emast Mariga poes ja küsiti, et kas see on minu laps ja mis naisega ta on. Seega jah, mulle tundub, et mu lapsed ja pere on selle tuntuse võrra just rohkem kaitstud."
Piirid on olemas
Kuigi Mariann on tuntud kui blogija, kes kirjutab julgelt kõigest, on ka temal tegelikult oma piirid ja päris vabalt ta kõigest ikkagi ei kirjuta. "Paraku ei ole minu elu vaid minu oma, vaid lähedaste oma ka. Seega paneb mu populaarsus mulle piiri peale asjadega, mida jagada saan ja ei saa." Näiteks ei kirjuta Mariann oma vanematest - nende enda soovil.
Mari Johanna arengust kirjutas Mariann esiti väga vabalt, kuna tore on saada teiste emade nõuanded, kogemused ja julgustust ning jagada seda omakorda ise järgnevatele emadele. Kui aga lapse arenguga tekkis probleeme, leidus paraku palju ka neid inimesi, kes pidasid kogemuste vahetamise asemel vajalikuks lapse kohta halvasti öelda. Mariann otsustas, et Mari arengust ta enam ei kirjuta. "Seda ma küll ei taha, et ta kunagi loeks, mida tema kohta kehvasti öeldakse."
Kui lapsed tulevikus paluvad, et ema midagi kirjutatut oma blogist maha võtaks, plaanib Mariann seda kindlasti ka teha. "Ega ma mingi koletis ole, et "klikkide nimel" laste soove eiraks," lisab ta. Muidugi loeb ka laste isa arvamus, kuid praegu on Marianni ja tema abikaasa Kardo vaated avalikustamise teemal ühised.
Üle mõelda ei tasu
"Ma ei oska öelda, kust piir läheb, sest piir on igal inimesel ja perel erinev," jääb Mariann nii enda kui ka teiste lapsevanemate arvamust austama. Soovitusi saab igaüks anda vaid oma mätta otsast vaadates. "Minumeelest võiks inimesed natuke maha rahuneda, mitte igat asja nii tõsiselt võtta ja üle mõelda," jagab Mariann enda seisukohta.
Näiteks on talle öeldud, et mõtle kui piinlik võib tema lastel olla tulevikus lugeda, kuidas nad emale sülle kakasid. Marianni hinnangul on jabur mõelda, et nii loomulik asi nagu lapsepõlv võiks tagantjärele kellelegi piinlikkust valmistada. "Oleme me kõik ju lapsed olnud," ütleb ta. "Ma räägin lihtsalt meie elust, nii nagu see on."
Foto: erakogu
On emasid, kes loovad oma laste kasvatamise kajastamiseks spetsiaalse blogi, kus jagavad pereliikmete isikuandmeid, pilte, parameetreid ja muud informatsiooni laste elu kohta. On emasid, kes isegi ei maini oma last sotsiaalmeedias, isiklike piltide jagamisest rääkimata. Et elu internetiajastul on veel nõnda noor, ei saa me teada, milline käitumine on õige või vale. Kuid me saame sel teemal ühiselt arutleda, et iga pere leiaks just endale sobivaima tee. Loe kõiki sarja postitusi SIIN.
Millised on Sinu mõtted laste oma internetiellu kaasamise teemal?
