Eelmisel nädalal jagasime Emmede Klubis lugu Inglismaal elavast Ronjast, kes otsis Facebooki kaudu võõraid naisi, kes oleksid nõus Ronja last tema haiguse ajal imetama (loe lugu SIIN). Küsisime oma lugejailt: kas lubaksid kellelgi teisel oma last imetada, kui Sa ise seda teha ei saaks? Kas toidaksid kellegi teise last rinnaga? Enamus naised vastasid, et oleksin mõlemaga nõus, mõned naised leidsid ka, et ei sooviks seda.
Üks vastajaist, Emmede Klubi lugeja Maiken, on Ronjaga sarnases olukorras ise olnud. Kaksikutest beebitüdrukute ema Maiken nõustus meiega oma kogemust jagama. Ta kirjutab:
"Ma mõtlesin pikalt, kas kirjutan sellest või mitte, kuid soovin julgustada rinnaga toitvaid emasid teineteisele toeks olema. Olen juba kuus aastat aidanud korraldada Viru maratoni. Minu tütred ei tunnista ei pudelit ega ka lutti ning selletõttu olin natuke kahtleval seisukohal kas loobuda selleaastasest maratonist või mitte. Siis pakkus end abiks mu õde, kes imetab ise oma 1,5-aastast tütart. Ta kinnitas mulle juba mitu päeva varem, et see ei ole tema jaoks mingi probleem ning ta aitab vajadusel hea meelega.
Mul oli vaja lastest eemal olla 3,5 tundi võistlejate registreerimiseks ja hiljem veel 3 tundi asjade kokku pakkimiseks ja autasustamiseks. Vahepeal sain käia beebidele süüa andmas, kuid kohale jõudes selgus, et ühel lapsel oli juba tädi abiga kõht täis! Teine beebi ootas emmet.
Ühel beebidest tekkis maratoni ajaks väike palavik, sest hammas piinas. See tegi murelikuks, sest haigena tahavad lapsed ikka olla rohkem rinnal, kaisutada ja olla hoitud.
Kuid kõik laabus ilusti. Palavikus beebi otsustas, et parem võõras tiss kui ootamine. Teine beebi aga hammustas protestiks tädi tissist ja eelistas emme koju ootamist.
Meie kõige suurem mure oli aga see, et kuidas õe 1,5-aastane ema tissi jagamisse suhtub. Mure oli asjatu. Ta jälgis hoolega mis toimub. Seejärel otsustas olukorda lähemalt kontrollida ning haakis ennast beebi toitmise ajaks emme teise rinna külge - et oma varudes kindel olla :) Olukord ei seganud teda absoluutselt, pigem oli ta titade üle rõõmus, käis abis vankrit kõigutamas ja pai tegemas.
Kui mina pausi ajal õde ja lapsi kontrollima läksin, oli kõik superhästi. Mu süda rahunes veelgi.
Uurisin ka õe käest, et kas teist last toita on kuidagi teistmoodi ja võõras tunne ka? Millised emotsioonid teda valdasid? Ta kinnitas mulle, et tema jaoks ei olnud mitte mingit vahet kes lastest rinnal oli. Tal oli hea meel, et beebi teda usaldas ning kõhu täis sai :)
Olen sellele pikalt ka varem mõelnud: miks see tänapäeval nii tabu on, et teine ema su lapsele vajadusel rinda annab? On ju juba mõisapidamise aegadest olnud preilidel-prouadel laste kasvatamisel ammed abiks. Ammed olidki selleks, et kõiki mõisa beebisid toita ja hoida.
Ka siis, kui minu piigad sündisid, olin väga tänulik rinnapiimapanga toetusele. Just sealt said mu beebid oma esimese toidu, sest mina alles toibusin operatsioonist. Tahtsin vastutasuks ka ise doonoriks minna, kuid mulle öeldi, et toida parem oma kahte last. Mul oli väga kahju, et ma ei saanud abiks olla, sest tegelikult oli mul piima ülegi, aga mis seal ikka.
Loomulikult on iga ema enda otsustada kuidas ja mismoodi ta oma last kasvatab ja toidab, kuid mina arvan, et ise oma lapse imetamise järel kõige loomulikum viis on lihtsalt ära unustatud. Amme abil saab endale muid toimetusi lubada ka ema, kelle beebi pudelit ei võta."
Loe ka Maikeni blogi kaksikute kasvatamisest SIIN.
Mida arvad: kas ammeks olemine on Eestis asjatult unustatud kunst, mis tuleks uuesti kasutusse võtta?
