Kurnav mure, kuid lihtne lahendus – meie kogemus enureesi alarmaparaadiga

Kurnav mure, kuid lihtne lahendus – meie kogemus enureesi alarmaparaadiga

12. Apr 2021, 17:25 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kui laps käib juba ammu potil ja on mähkmetest välja kasvanud, aga ärkab siiski öösiti märjas voodis, on tegu öise voodimärgamise ehk enureesiga. Täna jagab meiega oma kogemust Tiina* (32), kelle poeg sai suurest murest väga kiiresti lahti just tänu alarmaparaadile. Ta kirjutab:

Kui minu poeg hakkas peatselt viieseks saama, siis küsis pereõde meilt ühe visiidi käigus nagu muuseas, et kas kõik on korras, kas laps käib ilusti potil? Tunnistasin, et päeval käib laps ilma igasuguste õnnetuste või isegi tilkadeta potil juba mitu aastat, aga ööd on veel väga märjad. Pereõde suunas meid kohe perearsti poole, kes kuulas loo ära ja saatis edasi uuringutele – tehti vereproov, uriiniproov ja ultraheli. Need olid kõik täiesti korras.

Kuna meditsiiniliselt oli kõik korras, aga poja isal oli lapsena olnud sama mure, siis diagnoositigi lapsel öine enurees – voodimärgamine, millel pole otsest tervislikku põhjust, mis on tihti pärilik ja millest laps enamasti ise välja kasvab. Lahkusime arstilt soovitusega laenutada alarmaparaat, mis õpetab lapse aju öösel pissihäda peale ärkama ja kiirendab enureesist välja kasvamist.

Kui teema poleks arsti juures juhuslikult jutuks tulnud, poleks ma ise veel arsti juurde läinud. Olin mitmelt poolt internetist lugenud, et enne viieaastaseks saamist on öised õnnetused veel täiesti tavalised. Ka viieaastastel on mure sage – enurees on 15% lastest! Olin lugenud, et raviga alustatakse niikuinii kõige varem kuuendal, aga parem seitsmendal eluaastal, ja mida küpsem on laps, seda efektiivsemad ravimeetodid. Olin ka kuskilt lugenud, et kui alarmaparaati liiga vara kasutada, siis laps isegi ei kuule seda läbi une ja mingit kasu sellest ei ole.

Ta pissib nii-nii palju!

Ma ei muretsenud väga, et viiene laps veel öösiti kuiv pole. Südames tegi mulle palju enam muret hoopis see, et ta pissis nii palju! Tal ei olnud märjad mõned ööd nädalas, vaid kõik ööd. Ja ta ei pissinud öö jooksul ühe korra, vaid 2-3 korda voodisse. Tihti juba tunnike pärast magama jäämist. Täielikult olenemata sellest, kas me piirasime või ei piiranud õhtust joomist-söömist.

Tunnistan, et enamasti kasutasime me mähkmeid. Kui ärgata ja linad-riided ära vahetada tuleb üks kord öö jooksul, on see vaid veidi väsitav. Kui mitu korda öö jooksul ärgata ja linu vahetada tuleb harjutamise perioodil, siis on ka see üle elatav. Aga ärgata  järjest aastaid linade vahetamiseks kolm korda öö jooksul? Sealjuures laps ise oli iga kord õnnetu, kui ta pidi jälle meid kutsuma tulema, et linad on märjad. Seega... Jah, me tegime edasimineku hindamiseks ja harjutamiseks pikemaid mähkmevabasid perioode, kuid paljuski kasutasime siiski lihtsalt mähkmeid, et kõik saaksid vahepeal ka rahulikult magada.

Ma kartsin väga, et nii sage ja suuremahuline pissimine veel viiesena on väga halb ennustus tulevikuks – kindlasti tema ongi see, kes kasvab enureesist välja alles 10-, 15- või 18-aastasena?

Rasked esimesed päevad

Arsti soovitusel aga soetasingi nüüd internetist alarmaparaadi. Tean, et on olemas ka kallimaid aparaate, mis on juhtmevabad ja pole lapse küljes, vaid näiteks matina lapse all. Mina otsin aga kõige tavalisema ja soodsama aparaadi – anduriga klamber läheb lapse aluspesu külge nokuotsa juurde, selle küljest jookseb juhe aparaadikeseni ja aparaat kinnitatakse teise klambriga lapse pluusi külge. Kui andur saab natukenegi märjaks (juba kõige esimene pissitilk), siis hakkab aparaat valju häält tegema ja laps ärkab üles.

Teooria on, et see ebameeldiv äratus arendab lapse ajus ja kehas välja refleksi mitte pissida või ärgata ja minna potile. 

Aparaadiga tuli kaasa 2 x 5 nädalat kestev kalender ja kahed kleepsud - hõbedased märgade ja kuldsed kuivade ööde märkimiseks. Meie märkisime ise kalendrisse ka auhinnapäevad – kuna öine karjuva aparaadi peale ärkamine on lapsele alguses raske ja ebameeldiv töö, siis iga nädala täitudes sai ta pisikese auhinna. 

Ütlen ausalt, et esimed paar päeva olid ebameeldivad. Laps võis ju õhtul põnevil olla ja kõigest aru saada, aga öösel unesegasena ei saanud ta aru mis hääl see on, ta kartis, nuttis, keeldus potile minemast, keeldus aparaati tagasi panemast. Mina magasin mingis pealiskaudses unevines, sest kogu aeg oli kuklas tunne, et kohe pistab kisama nagu suitsuandur. 

Kiire abi

Kuid see ebameeldiv periood möödus kiiresti. Ootamatult kiiresti. Juba pärast esimest ööd jäid õnnetused ühe korra peale öö jooksul. Järgnev karjuv andur ja märg voodi kestsid veel nii kaks-kolm päeva. Ja siis jäidki linad kuivaks. Andur hüüdis edasi, aga voodi enam märjaks ei läinud, sest laps ärkas ja "püüdis pissi kinni" juba esimese tilga järel. Vahetasime seega öösel vaid tilgakesega kokku saanud aluspesu.

Mida aega edasi, seda vähemaks jäid ka pissitilgaga aluspesud. Peatselt ei hüüdnud andur enam üldse. Kuu aega hiljem oli andur juba kasutuses vaid igaks juhuks – laps käis õhtul potil, läks anduriga magama ja ärkas hommikul kuivalt. Vahel ärkas ka keset ööd ja käis ise potil ära. Erandeid ehk piiskuvat andurit tuli ette veel vaid pärast väga pikki või erutavaid päevi, näiteks hiliseid külaskäike. Siiski, harjumuse kinnistamiseks tuli andurit kanda veel üks kuu – kokku ikkagi poolteist kuni kaks kuud. Nii ei teki tagasilööki. 

Kui ma oma lapse kogemusele tagasi mõtlen, siis mulle tundus, et senini oli tema keha lihtsalt harjunud öösel lõdvestatud olekus "pikemalt mõtlemata" pissi välja laskma. Tal ei saanud tegelikult põis kolm korda öö jooksul täis, vaid ta "sirtsutas" suvalistel hetkedel.

Soovitused teistele vanematele

Enureesile lahendust otsides on minumeelest oluline mitte lasta igasugust eksitavat valeinfol endale ligi. Ka meile räägiti, et küll oleks vaja perel tervislikumalt toituma hakata (toitume normaalselt), küll aga tasuks enureesi tagant sügavamaid emotsionaalseid probleeme otsida (meil on terve ja rõõmus laps, kes kasvab toetavas keskkonnas) või neid probleeme homöopaatiaga ravida. Ka nende lahenduste kasutamise ajal võib enureesist juhuslikult lahti saada, sest enurees lähebki positiivse suhtumise ja toe abil enamasti ka ise mingi aja jooksul ära, kuid...

Tegelikult on esmane enurees siiski valdavalt geneetiline aju ja keha seoste ja refleksi hilinev väljaarenemine. Pole vaja ennast süüdistada, peremudelist vigu välja peilida või orgaanilisi apelsine taga ajada, tasub hoopis helistada www.kuivaks.ee tasuta nõustajatele, kes annavad paar soovitust (õhtune piss peaks toimuma täistallal, paar tundi enne magamist peaks vähem jooma) ja laenutavad või müüvad aparaadi. Muide, kui aparaat ei toimi, on ka järgmisi samme mida ette võtta.

Minu sõnum – anduri kasutamist ei tasu karta. Isegi, kui laps kasvaks näiteks kuue-seitsmesena vaikselt enureesist ise välja – miks oodata ja kannatada (peamiselt kannatab ju laps, kes peab öösel külmas märjas voodis ärkama), kui lihtne abimees on kohe olemas! Kui mu väiksemal lapsel peaks viieseks saades samuti enurees olema, siis võtame aparaadi kohe kasutusse. Alla viiestele aparaati siiski veel ei soovitata, sest ta ei pruugi selleks veel valmis olla ja siis ravi ka ei tööta. 

* Nimi muudetud, tegelik nimi Emmede Klubi toimetusele teada

 

Kuidas teie pere enureesist jagu sai?