Kristi (31) kuulub nende 20 protsendi inimeste hulka, kes kannatas lapseeas enureesi all. Nagu paaril protsendil kõigist lastest, kestis ka Kristil öine voodimärgamine kuni teismeeani välja. Kui voodisse pissimine ise oleks ehk tänaseks ammu unustatud teema, siis igavese hingehaava jättis naisesse vanemate häbistav suhtumine. Kristi jutustab oma loo:
"Ma ei ole kindel, millal minu voodimärgamine pihta hakkas, aga julgen arvata, et siiski üsna õrnas eas. Ning lõppes see päris hilja. Alles puberteediea alguses. See oli nii-öelda minu taak, mida endaga kaasas kandsin, mille üle häbi tundsin ja mis mulle kui lapsele palju piina valmistas.
Ööseks julgesin jääda vaid parima sõbranna poole, sest tema ema teadis mu murest. Isegi, kui oleksin söandanud kellegi teise juurde jääda, siis vanemad poleks lubanud: "Mõtle, mida nad mõtlevad, kui sa alla pissid," või "Kes see siis voodissepissijat teinekord endale külla enam tahab," olid minu vanemate poolt sagedased kommentaarid. Ma ei tundnud kodus tuge - pigem sain häbitunnet juurde.
Lasteaias sain tihti pahandada, sest ma ei maganud lõunaund. Ei, ma ei seganud kedagi - ei nihelenud ega rääkinud teistega valjusti juttu. Lesisin vaikselt, aga silmi kinni panna ei julgenud. Kartsin, et jään magama ja pissin voodisse. Samamoodi võttis mul meeletult palju aega ööunne jäämine. Kartsin voodisse pissida, kartsin, et vanemad saavad kurjaks, et nad jälle minu pärast ärkama peavad. Lõpuks kujunes mul välja paaniline hirm magamise ees - hakkasin seda igal võimalusel vältima. Teate küll seda laste joru, et palun juua, palun unejuttu, palun veel ühte juttu, palun teist pidžaamat... Minu puhul oli see kõik selleks, et ma vaid magama ei peaks jääma.
Niiviisi kestis see aastaid. Mu vanemad ei viinud mind selle aja jooksul ühegi arsti juurde ega küsinud kordagi kelletki nõu või abi, sest nende silmis oli tegu "häbiasjaga". Millegagi, mida teised ei tohi teada, sest see rikuks nende kui tublide vanemate kuvandit. Seega uskusingi, et mina teen midagi halvasti, olen ehk ise halb.
Alles palju-palju aastaid hiljem sain ma teada, et tegu pole millegagi, mille pärast tunda häbi, ja sama probleemiga on kimpus väga palju lapsi. Tuli välja, et paljud sõbrannad, kelle juurde ma ööseks minna ei saanud, olid maadelnud sama murega. Täiskasvanu minus on selle teadmise eest tänulik. Väike laps minus sai aga oma hinge armid igaveseks.
Seetõttu palungi ma teid, armsad vanemad: ärge muutke alla pissimist oma lapse jaoks millekski häbiväärseks. Ärge tänitage, ärge turtsuge, ärge pahandage. Unustage kommentaarid nagu "no kas sa ei saanud siis vetsu mindud," või "vaata, kui suur sa juba oled, kas häbi pole voodisse pissida nagu beebi?"
Teie laps ei kontrolli enureesi! Tal on halb ja ebamugav. Ta vajab teie tuge.
Mina kasvasin enureesist ühel hetkel teismelisena lihtsalt välja. Täiesti ootamatult. Hirm võõras kohas magama jäämise ees püsib aga endiselt - alati ärkan sel puhul öö jooksul vähemalt seitse korda, et WC-d külastada. Ehk siis jälg enureesist on minusse jäänud."
Kas Sinu lapsel on esinenud enureesi? Kuidas oled last aidanud? Aita ka teisi, jagades oma pere kogemust - soovi korral anonüümselt, kirjutades meie toimetajale madiken.kytt@emmedeklubi.ee
