Katariina lugu: Elu ootamatu ärevushäirega

Katariina lugu: Elu ootamatu ärevushäirega

27. Feb 22:18 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kui kopsupõletik näitab end röntgenpildil ja vitamiinipuudus vereproovis, siis vaimsete häirete puhul võib õige diagnoosi ja ravini jõudmine palju keerulisem olla. Ometi tekitavad ka vaimsed häired sümptomeid, mis võivad oma kehas elamise piinarikkaks muuta. Täna räägib meile oma loo Katariina (19, pildil), keda tabas pärast esimese lapse sündi raskete füüsiliste sümptomitega ärevushäire. 

“Lapse sünd on igaühe jaoks suur muutus. Igaühele mõjuvad muutused erinevalt. Mina, kes oma elu alatihti muutnud olen, pidasin end tugevaks ja kergesti ümber kohanevaks inimeseks. See talv aga tõestas mulle vastupidist,” alustab Katariina oma lugu.

“Lapse isa ja minu elukaaslane on aastaid välismaal tööl käinud ning olen sellega nii harjunud, et muudmoodi ei oskakski. Ka peale lapse sündi jõudis õige pea kätte aeg, mil ta uuesti ära sõitis. Ma ei mõelnud sellele eriti ja juba varsti naasiski ta koju.

Lihtne kõhuviirus?

Ühel järjekordsel lapsega üksi veedetud perioodil ärkasin aga öösel selle peale, et öö otsa rinnal olema harjunud laps järsku piima lausa purskas, öökis ja mulle tundmatu häälega nuuksus. Ehmusin korraks, kuid ei pidanud seda unesegasena millekski ja magasin edasi. Siis juhtus see taas. Tundsin, kuidas sees keerama hakkab, pea ringi käib ning hirm nahavahele poeb. Sellest ööst sai minu elu õudsemad kuus tundi, mil laps vahetpidamata oksendas, nuuksus, üritas uinuda ja poole uinumise pealt taas öökis ja rögises. Tol hetkel oli ta viis kuud vana  pisike ja kaitsetu. Hommikul käis kiirabi, kes jättis meid koju lootuses, et saame ise jagu. Nii oligi. Hommikul kaheksast läks laps õue magama, ei oksendanud ega kaevanud enam, vaid magas hea neli-viis tundi end välja. Mina aga tundsin, et olen nii väsinud, pea käib ringi ja iiveldab. Ilmselt paanika, kinnitasin endale.

Tund aega hiljem sain aru, et mul on seesama okseviirus, mille laps paari tunniga läbi põdes. Paraku läks minul paranemiseks paari tunni asemel paar nädalat, täpsemalt kaks ja pool. Tol hommikul said alguse mitmepäevane kontrollimatu oksendamine, pearinglus, peavalu, nõrkus jne. Samal ajal pidin ikkagi last õues magama kärutama, öösel sundasendis tema kõrval lebama, kuna ta tol ajal vaid tissiga magas. Tema une ajal istusin tuimalt keset tuba, pisarad mööda nägu voolamas.

Erinevatel põhjustel polnud meil abi võtta. Olingi üksi, mees tuhandete kilomeetrite kaugusel, ise tõsiselt haige, aga laps ometi mind pidevalt vajamas ja nõudmas. Sel ajal ei tundnud ma midagi muud kui oma hirmu. Mu peas keerles tuhat mõtet. Mis siis, kui ma kokku kukun ja laps üksi hällis röögib, kuni ükskord keegi tuleb? Mis siis, kui mind haiglasse viiakse ja tema kaasa ei saa tulla? Ta vajab ju mind, pudelist ta ei söö! Iga uus mõte tegi mu enesetunde hullemaks. Need päevad, mis ma sellises olekus veetsin, jäävad mulle igaveseks meelde.

Elu polnud enam elamist väärt

Selleks ajaks kui mees koju sai, tundsin mina end juba paremini. Alles oli veel vaid pearinglus, mida pidasin raskest haigusest taastumiseks. Kuid pearinglus ei möödunud ka järgmiste kuude jooksul. Tekkisid mustrid: alates kella kolmest pärastlõunal kuni magamaminekuni kannatasin meeletu pearingluse, külmavärinate, käte värina ja lõpuks ka oksendamise käes. Sain aru, et see ei ole enam lihtsalt haigusest taastumine.

Pöördusin perearsti poole, kes võttis igasugu proove, kuid tunnistas mind täiesti terveks. Harjusin sellega ja olin iga päev kell kolm pisarsilmil valmis oma taaka kandma. Igasugune isu uut päeva alustada oli mu elust kadunud.

Ühel päeval algas kõik nagu ikka kella kolmeste sümptomitega. Sel korral sain üsna pea aru, et tavalisest on asi kaugel. Oksendasin ligi kuus korda, ei suutnud normaalselt kõneleda, kõndisin pearingluse tõttu mööda seinu või käpukil ning värisesin mitmete riidekihtide all kontrollimatult. See olukord püsis hommikuni. Kell kümme, kui perearstikeskus avati, nuuksusin ukse taga ja palusin abi. Uued proovid, uued ajad helistamiseks, uuesti koju tagasi saadetud…

Kuid selleks hetkeks olin ma valmis haigla ees nutma ja paluma, kuni mind korda tehakse või lõpuks mingigi vastus antakse. Mu elu polnud enam elamist väärt – vältisin toite, tegevusi, suhtlust ja kõike muud, mille ajal olin pearinglus kogenud. Elasin kui vangis. Iga asi tekitas hirmu ja muret, et äkki selle asja pärast mul ongi paha? Äkki too tekitabki neid tundeid?

Ärevushäire pole häbiasi

Ma ei mäleta, kes või kus seda esimesena mainis, kuid lõpuks jõudis minuni mõte, et tegu võib olla ärevushäire ja paanikahoogudega. Et „viga“ polegi füüsiline, sest proovid on ju korras, vaid vaimne. Mul oli ka kooliajal ärevust esinenud, aga selliste mõõtmetega ärevushoogudest polnud ma isegi kuulnud.

Kogu info, mille iseseisvalt internetist leidsin, klappis minu seisundiga täpipealt. Kui olin oma avastuse perearstile ära rääkinud, siis saingi kindla diagnoosi – ärevus- ja paanikahood.

See tundus minu jaoks hirmsamgi kui mõni füüsiline haigus, sest kui enamik kehalisi haiguseid on ravimitega lahendatavad, siis vaimsed häired? Mulle kirjutati välja antidepressandid ja rahustid, kuid lapse imetamise tõttu ma neid võtta ei tahtnud. Ometi pidin suutma oma lapsega tegeleda, hommikuti ärgata.

Tegelikult andis teadmine, et tegu on minu enda peas oleva probleemiga, mingil määral uut jõudu ja rahu, et kindlameelselt lahenduse suunas tegutseda. Avastasin enda jaoks mantrad, erinevad viisid ärevushoo ajal hakkama saamiseks ning panin ka aja psühholoogi juurde. Iga kord, kui uus hoog tulemas oli, siis hakkasin seda vastu võtma, mitte kartma. Mõtlesin endamisi, et nojah, tulgu siis pealegi. Saangi proovida, kuidas seekord rahuneda suudan.

See kõik mõjus – mu sümptomid on leevenenud. Tunnen südames rahu. Tean, et nüüd on vaja vaid paranemise kallal tööd teha. Kõik me oleme inimesed ja kõik me teeme vigu, olles ise sellele vähem või rohkem tundlikud.

Algne häbi sellise diagnoosi pärast on kadunud. Tean, et on veel emasid ja isasid sarnases olukorras. Otsustasin minuga juhtunust rääkida lootuses, et läbi selle loo leiab mõni ärevushäire all kannataja kiiremini abi."

 

Mis on ärevushäire?

Ärevust on võimelised tundma reaktsioonina stressile kõik inimesed. Näiteks mõningane ärevus enne eksamit, spordivõistlust, reisi või sünnipäeva on enamvähem igaühe jaoks tuttav tunne.

Ärevuse tunne võib olla tajutav erineval viisil – näiteks kripeldustunne kõhus, pinge mõnes kehaosas või peas, iiveldustunne, südame kloppimine, muremõtted, hirm kaotada enda üle kontrolli, surmahirm.

Ärevusest saab ärevushäire siis kui see hakkab igapäevaelu häirima, kui ta on väga tugev või kestab väga pikalt. Näiteks kui inimene ei suuda muremõtete tõttu uinuda või hakkab ärevust tekitavaid olukordi täielikult vältima – ärevust võivad tekitada ju ka kasvõi koolis või tööl käimine või isegi söömine.

Üks ärevushäire liike on paanikahäire. Paanikahäire põhitunnuseks on häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal võidakse tunda südamepekslemist või kiirenenud pulssi, hingetust, lämbumistunnet, valu rinnas, iiveldust või kõhuvalu, nõrkust, peapööritust või minestamistunnet, ebareaalsusetunnet, hirmu enesevalitsuse kaotuse, surma või hulluksminemise ees, higistamist, värisemist, käte ja jalgade kirvendust, külmavärinad või kuumahooge.

Ärevushäirete ravis kasutatakse erinevaid antidepressante, lühiajaliselt ka rahusteid, kognitiivset käitumisteraapiat ja teisi teraapia liike, lõdvestustehnikaid ja enesesisendust. 

(Allikas: Peaasi.ee)

 

Kui sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse juba päris palju, siis sünnitusjärgne ärevushäire on paljudele inimestele veel tundmatu mõiste. Kas Sina kogesid raseduse ajal või pärast lapse sündi häirivat ärevust?