Ämmaemand noorele sünnitajale: Kes selle jama siit maast ära koristama peaks?

Ämmaemand noorele sünnitajale: Kes selle jama siit maast ära koristama peaks?

18. Oct 18:59 Emmede Klubi Emmede Klubi

Emmede Klubis jagame tihti emade sünnituslugusid. Siiraid ja südamlikke kirjeldusi ema ja lapse esimesest kohtumisest ja teekonnast selleni. Täna jagame aga lugu sellest, millist kohtumist ükski ema ja laps ei vääri. Kuna Kaire (28) oli oma esimese lapse sündimise ajal verinoor, siis suhtus haiglapersonal temasse pehmelt öeldes alavääristavalt. Ta kirjutab:

"Kui ma oma esimest last ootama jäin, olin kõigest 17. Juba rasedusega arvele võtmisel sain tunnustatud pealinna sünnitusmajast peatäie sõimu, et olen 17 ja rase. Ma peaks üldse koolipingis olema, mitte last saama! 

Õnneks oli minu kõrval hea ämmaemand, kes nii kiitis kui ka noomis ja õpetas.

Päeval, mil ma oma esimest last sünnitama läksin, oli väljas karge talveilm. Lund polnud, aga oli meeletult libe oli ja krõbe külm. Sealsamas pealinna tuntud sünnitusmajas võttis mind vastu avatud suhtumisega valvelaua-tädi. Edasi aga nii toredasti ei läinud. 

Emakakaela kontrolli ajal ei seletatud mulle, mida minuga tehakse - lihtsalt tehti ja öeldi, et nii peab. Järgmiseks avati ilma minult küsimata looteveed. Ning kui põrand lootevetest ujus, siis sain sõna otseses mõttes riielda, et piisavalt kiiresti "lappi" ehk hügieenisidet alla ei saanud: "Kes selle jama siit maast ära koristama peaks?"

Kõlab päris pahasti, aga tegelikult läks edasi ainult hullemaks. Ma tundsin tugevat soovi ringi liikuda, aga seda mul teha ei lubatud teha. Väideti, et kui "juhtmed on küljes", siis ei tohi liikuda, vaid peab lamama selili voodis. Tänaseks tean, et nii see ei ole! Ämmaemandat ei huvitanud ka minu mure, et ma ei saanud selili lamades hästi hingata.

Lõpuks kui tita sündima hakkas, tundsin mingit laadi kergendust - äkki muutub ka suhtumine minusse? Päris õudne tegelikult, et sünnituse ajal peab naine sellisele asjale mõtlema. 

Kui laps ilmale tuli, siis võeti ta minu käest ära nii, et ma ei näinud tema nägu ega sugu. Mulle öeldi, et haigla tava näeb ette lapse kiiret puhastamist, mõõtmist ja kaalumist. Tagasi sain tugevalt kinnimähitud pambu, kes nohistas juba magada. Pärast seda saabus sünnitustuppa vaikus, järgmiseks viieks tunniks unustati meid vist ära. Mitte keegi ei käinud kontrollimas, koristaja vaid pistis korraks pea uksevahelt sisse. 

Viis tundi hiljem astus palatisse ämmaemand. Kuuldes, et laps siiani magab ega ole söönud, võttis ta minu käest lapse ja lihtsalt kõndis temaga minema. Kuhu, mulle ei öeldud.

Sel ajal, kui perepalatisse sain, ei teadud ma oma lapsest midagi. Kus ta on, mis ta teeb, millal tuleb.... Lõpuks, kui laps tagasi toodi, nosis ta pudelipiima. Ämmaemanda ainus selgitus oli: "Küsige piimasegu õdede punktist." Mitte keegi ei õpetanud mulle, kuidas laps rinnale saada ja kuidas teda toita.

Boonusena saadeti minu kui "liiga noore" sünnitaja juurde ka sotsiaaltöötaja, kes tungivalt soovitas mul lapsest loobuda, loetledes põhjuseid, miks ma ei saa lapsega hakkama: noor iga, ei oska rinnaga toita...

Ka täna, pea kümme aastat hiljem tuleb halb maik suhu, kui kõnnin sellest haiglast mööda."

(Foto on illustratiivne)

 

Aitäh Sulle, Kaire, et jagasid meiega oma lugu!

Teadusajakirjas Reproductive Health avaldatud uuringu järgi kogeb 17% naistest sünnituse ajal ebainimlikku kohtlemist. Kui ka Sinul on jagada lugu, millest teised emad võiksid õppida või tuge leida, siis jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi kogemuslugusid: toimetus@emmedeklubi.ee!