Täna jagab meiega oma kogemust Laura, kelle suurepärasest emast sai järsku uue elukaaslase mõjutusel eluga kimpus alkohoolik.
"Mina ja minu õed saime kasvada kooliealiseks rõõmsas perekonnas. Alkoholiprobleeme ei esinenud, rahamuresid samuti mitte. Kui olin just kümme saanud, otsustas ema võtta uue mehe, kes oli emast 12 aastat noorem. Nooruke ja väga edev. Alguses oli laste jaoks kõik väga põnev - kolimine, uus korter ja uus hingamine.
Möödus vaevu kuu, kui meie perekonna igapäevasteks sõpradeks said alkohol ja vägivald. Ema käis päeval tööl, õhtul jõi. Kodu ei olnud enam igapäevaselt korras, korralikku sööki ei olnud enam laual. Tööl käis ainult ema - elukaaslane tööd ei armastanud. Seega raha teenis üks, aga maha jõid seda kaks inimest.
Meie õdedega pidime nüüdsest ise toime tulema. Õppisime süüa tegema, pesu pesema, elamist korras hoidma. Kuna mina olin see, kes neist asjust kõige enam hoolis, võtsin nagu iseenesest emalikud rollid enda kanda. Loomulikult hakkas selle all kannatama kool - ega väike tüdruk üksi kõike ei jõua.
Peatselt saime teada, et ema ei maksa enam arveid. Kogunesid nii kommunaal- kui ka üürivõlg. Kolisime juba järgmisse korterisse, kuid asi läks aina hullemaks. Millegipärast meeldis ema elukaaslasele just minu kallal nokkida. Mina olin joomise ja vägivalla põhjustaja. Mina olin süüdi selles, et ema sai peksa, mina olin süüdi, et raha polnud ja üleüldiselt olin mina süüdi selles, et kõik oli nagu oli.
Minu 11. sünnipäev möödus igasuguse tähistamiseta. Sellest peale ei saanud ma enam sünnipäevadel, jõuludel ainumastki kinki, maiustust või kingapaarigi. Käisin ringi oma ainsates teksapükstes. Hoolimata suurtest rahaprobleemidest käis aga ema elukaaslane ikka igal ema palgapäeval tutikaid riideid endale ostmas. Oma osa said siiski ka õed. Mäletan hästi korda, mil ema ühest kataloogist kaupa valis ja tellimust vormistas, kõigile midagi - aga mitte mulle.
Sel ajal arvasin aga, et nii ongi normaalne. Olin nähtamatu, aga samas hädavajalik. Kui ema uued hoobid sai, olin mina see, kelle najal ta nuttis ja oma paistes nägu või haavu ravis. Hoidsin ja aitasin teda tingimusteta. Jooksin teisest linna otsast loetud minutitega koju, kui sain emalt telefonikõne: "Tule palun, ma sain jälle peksa!"
Selline elu kestis kokku 3,5 aastat. Siis leidis ema uue mehe ja kolis teise linna. Mina jäin elama kodulinna, vanaema juurde. Kahjuks tean, et ka ema uus mees on paras viinanina, ning emagi on rohkem kui enne jooma hakanud.
Tänaseks olen ise lapsevanem. Mul on neljaaastane poeg ja aastane tütar. Meie pere alkoholi ei tarbi. Ma ei kannata purjus inimesi ega nende seltskonda. Isegi sünnipäevadel hoian rohkem "laste nurka", et mitte purjutajatega kokku puutuda.
Samas ei ole ma enam oma lapsepõlve või ema peale vihane ega kuri. Mind huvitab väga psühholoogia ja teen endaga ääretult palju tööd. Emaga ma siiski ei suhtle. Viimati vahetasime paar sõna eelmisel aastal, minu sünnipäeval - ema oli purjus."
Käesoleval kolmel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
