MTÜ Peaasi, kes avaldab Eesti inimeste kogemuslugusid erinevatest vaimse tervise häiretest, tegi lühikese video, kus Emmede Klubi toimetaja Madiken räägib oma kogemusest sünnitusjärgse depressiooniga.
Ta räägib videos:
"Kaks aastat tagasi, kui ma esimest korda rase olin, mingi hetk ma tundsin, et rasedus on ikka hästi õudne asi. Hormoonid kuidagi möllavad nii kõvasti, et ma olen muutunud nii kurjaks ja närviliseks ja vastikuks ja kurvaks inimeseks. Ma siiralt mõtlesin, et rasedad ongi sellised.
Kui ma ära sünnitasin, siis ma tundsin, et olen kuidagi lihtsalt kurb ja lihtsalt ajab nutma. Muidugi ma olin selleks ajaks töötanud natukene aega sellises portaalis nagu Emmede Klubi ja sellepärast ma tegelikult teadsin nendest sünnitusjärgse depressiooni teemadest päris palju, aga ma mitte kunagi ei arvanud, et minul võiks see olla.
See kurvameelsus läks siiski ainult hullemaks. Ma ei jaksanud enam nutmist lõpetada ja ma ei jaksanud enam voodist välja tulla, ja ma ei osanud ise öelda miks. Ma ei saanud sellest aru miks ma nii kurb olen.
Samal ajal meil olid hästi suured imetamisraskused. Mu laps ei osanud võtta õigesse imemisvõttesse ja mul endal oli hästi valus, mis pingutamist ja õpetamist pärssis. Ma teadsin imetamise teooriast sisuliselt kõike. Võisin kodus kontrollida kõik need soorid ja keelekidad ja asjad ära ja teadsin, milline see võte olema peab. Aga see ei toiminud ikka. Mulle öeldi järjekindlalt, et kõik naised on täiesti kindlasti võimelised imetama ja ainus põhjus võib olla see, et ta tunneb, et sa oled kurb - sa ei tohi kurb olla, lõpeta ära. Tõenäoliselt sellest see asi hullemaks läkski.
Ühel hetkel kui me jõudsime perearsti juurde siis lapse kaal oli seisnud juba mitu päeva ja mina olin kaks päeva järjest nutnud. Perearst ütles, et me peame minema Tallinnasse haiglasse. Kuidagi sealt vaikselt jõuti selle diagnoosini, et mul on sünnitusjärgne depressioon.
Ma alguses väga puiklesin nende antidepressantide vastu. Isegi kui arstid ütlevad sulle, et see ei ole nii, siis oma peas on ikka see mõte, et ei, ma olen ikka kuulnud, et sa jääd nendest sõltuvusse või oled tundetu. Äkki kõik läheb veel hullemaks või äkki siis mu laps ei saa üldse rinnapiima. Kuna mu ema on psühholoog, siis tema on see, kes tegelikult veenis mu ära, et see ei ole nii.
Ma hakkasin neid võtma ja umbes nädala ajaga kõik meie elus hakkas muutuma. Veider on just see, et minu sünnitusjärgse depressiooni kõrval olid meil ju suured imetamisprobleemid, kõikvõimalikud erinevad probleemid, ja need kõik hakkasid kaduma. Laps hakkas rahulikult sööma, küll mite rinnapiima, ta hakkas rahulikult magama öösel... kõik muutus stabiilseks.
Nüüd tagantjärele kirjeldades seda kogemust... Kui õudne on see psühhoos, mis mu enda peas oli, et rinnapiim on nii tähtis! Tegelikult muidugi ta on tähtis, aga ta ei ole kindlasti nii tähtis nagu terve ja õnnelik ema.
Väga paljud füüsilised tervisehädad saavad tegelikult alguse meie vaimsest tervisest. Ehksiis see on kuidagi väga tagurpidine, et me peame neid vaimse tervise hädasid vähem oluliseks."
Vaata MTÜ Peaasi teisi videolugusid SIIN!
Rohkem infot depressiooni ja enese aitamise kohta erinevate tihtiesinevate vaimse tervise häirete puhul loe MTÜ Peaasi veebileheküljelt SIIN!
Kas oled kunagi kokku puutunud depressiooniga? Milline on Sinu lugu?
See on nii ehe ja ilus video! Mulle meeldib, et tõsist teemat illustreerib nii kaunis kaameratöö, lust vaadata kohe ja läheb otse südamesse. Väga kihvt projekt, teised videod on ka toredad!