Pikaajaline uuring näitab, et abordi keelamine naistele, kes seda soovivad, kahjustab naisi.
The Turnaway Study nimeline uuring algas 2007. aastal. Kolme aasta jooksul kaasati uuringusse 1132 USA naist, kes olid parajasti abordikliinikus järjekorras. Osad neist naistest tegidki abordi. Osad tahtsid, aga ei saanud aborti teha, sest rasedus oli liiga kaugele arenenud. Uurijad intervjueerisid neid naisi kaks korda aastas viis aastat järjest.
Kui neid kahte naisterühma võrrelda, siis paistis välja, et naised, kes ei saanud aborti teha, kuigi nad seda soovisid, olid keskmiselt vaesemad. Kuna abort on kallis, läks kehvemal järjel naistel kauem aega, et raha kokku saada. See on üks hea põhjus, miks abort ei tohiks olla tasuline - see viib hiliste abortide, liiga hilja teostatud põrandaaluste abortide, .
Muus osas olid aga kaks uuringus võrreldavat naisterühma üsna sarnased. Intervjuude põhjal sündis uuring, mis võrdleb aborti teinud ja aborti soovinud, kuid seda mitte teha saanud naisi. Tulemused olid järgmised.
Abordi tegemine ei suurenda naistel enesetapumõtete, posttraumaatilise stressihäire, depressiooni, ärevuse, madala enesehinnangu ega madalama eluga rahulolu tekkeriski. Abordi tegemine ei suurenda ka alkoholi, tubaka või narkootikumide kasutamist.
Enam kui 95% abordi teinud naistest olid läbivalt, ka viis aastat hiljem seisukohal, et see oli õige valik. Emotsioon, mida abordi teinud naised abordi suhtes enim tundsid, oli kergendus.
See lükkab ümber abordivastaste seisukoha, et naised hakkavad aborti hiljem kahetsema ning abordi tegemine põhjustab naistele eluaegse trauma ja vaimseid häireid, sh depressiooni. Abort võib põhjustada mõnedele naistele stressi, depressiooni, kahetsust jne, kuid see ei ole tõenäoline. Tõenäoline on, et naine jääb oma valikuga rahule.
Aborti tahtnud, kuid mitte teha saanud naiste vaimne tervis oli esialgu halvem, kui aborti teinud naistel. Neil oli kõrgem ärevuse tase ja madalam enesehinnang. Aja jooksul abordist ilma jäämise mõju naise vaimsele tervisele kadus. Viis aastat hiljem esines mõlema rühma naistel vaimseid probleeme võrdselt. Ka ei soovinud enamik naisi 4-5 aastat hiljem enam, et oleksid abordi ikkagi teinud - nad armastasid selleks hetkeks olemasolevaid lapsi.
Kuid see pole paraku kõik. Levinumad põhjused, miks naised aborti teha tahtsid, olid rahapuudus, halb ajastus, probleemid paarisuhtes ja vajadus teiste laste kasvatamisele keskenduda. Ja uuringu tulemused näitavad, et naised hindasid riske õigesti - aborti soovinud, kuid sellest ilma jäänud naistel tõesti realiseerusid need riskid suurema tõenäosusega.
Abordi teinud naised olid hilisemas elus peaaegu poole suurema tõenäosusega rahuldust pakkuvas suhtes, kui naised, kellele soovitud aborti ei tehtud.
Nendest naistest, kes jäid soovimatult rasedaks suhtes vägivaldse mehega, olid abordi teinud naised viis aastat hiljem suurema tõenäosusega vägivallast priid, abordist ilma jäänud naised aga kannatasid suurema tõenäosusega jätkuvalt vägivalla käes.
Naised, kes tegid soovitud abordi, said suruema tõenäosusega hiljem planeeritud ja soovitud lapse. Naised, kes tegid soovitud abordi, olid paremal elujärjel - nad vajasid vähem sotsiaaltoetusi ning neil oli vähem probleeme toidu, eluaseme ja transpordi eest tasumisel. Soovitud abordi teinud naiste teised lapsed kogesid vähem vaesust kui soovitud abordist ilma jäänud naiste teised lapsed.
Mitte ükski naine ei surnud abordi tagajärjel. Kaks uuringus osalenud naist, kes ei saanud soovitud aborti teha, surid sünnitusel. Selle uuringu tulemused kinnitavad varasemate uuringute tulemusi - abort on ohutu protseduur, mille käigus tekib komplikatsioone väga harva. Mitu korda harvem, kui tarkusehamba eemaldamisel, ja mitukümmend korda harvem, kui sünnitusel.
(Allikas: The Turnaway Study, The New York Times)
