Lapsepõlves kogemata jäänud vanemate armastust jääb inimene otsima kogu eluks, kirjutab psühholoog Siiri Rebane Õpetajate Lehes. Lapsed ootavad, et vanemad neid kiidaksid ja tunnustaksid, tunneksid siirast huvi nende käekäigu ja tegemiste vastu (mis on midagi muud kui kontroll). Mida noorem laps, seda rohkem tahab ta olla koos vanematega.
Hooletusse jäetud lapse, kelle emal-isal puuduvad nii oskused kui ka tahe lapsega tegelda, tunneb kaugelt ära. Armastuse nappust aga võib tunda ka laps, kes ei kuulu materiaalselt vaeste hulka, kelle vanemad hoolitsevad pere heaolu eest – tal on oma tuba, nutitelefon jm kaasaegsed tehnikavidinad, võimalus trennis ja huviringis käia. Kõik on justkui olemas, raha on päris palju kulutatud. Aga laps istub oma kallite vidinatega üksinda hästi sisustatud toas, kõht täis, klapid peas, ega ole ometi õnnelik. Mida väiksem ta on, seda vähem oskab ta sõnastada, millest tal on puudu. Puudu ongi lähedusest ema ja isaga, kes on suure osa ajast tööl teenimas raha, mille eest osta vidinaid, mille hoolde laps rahateenimise ajaks jätta.
Sellised vanemad ei tarvitse olla lapse vastu ükskõiksed, küllap nad isegi armastavad teda, aga nad on oma töömullis nii sees, et ei jätku aega ega jõudu mõelda selle üle, mis elus tegelikult tähtis on.
Paljudes psühholoogiaraamatutes on juhitud tähelepanu vastuolule, et peame elus oluliseks ühtesid asju, kuid kulutame suure osa ajast hoopis teistele. Kui vanematelt küsida, kumb on neile tähtsam, kas töö või lapsed, vastab enamik kõhklemata, et lapsed. Tööl ollakse aga rohkem aega. Neid mänge, mida laps tahab vanematega koos mängida, tuleb mängida siis, kui ta on laps, neid ei saa lükata kaugesse tulevikku.
Suurel osal tööle pühendunud vanemaist on süümepiinad, et nad liiga vähe lastega koos aega veedavad. Süütunne ei aita aga kedagi, kui elukorralduses muudatusi ei tehta. Ükski laps ei tohiks tunda puudust oma vanemate armastusest.
Kas tunned vahel süümepiinasid, et veedad oma lapsega liiga vähe aega? Samas ei luba pere majanduslik olukord töökoormust vähendada? Arutleme üheskoos: milline võiks olla lahendus?
