Vanaemad armastavad lapselapsi väga ja on oma lapselaste pärast tihtilugu suisa arust ära, aga see pole kellegi uudis. Uudis on hoopis see, et teadlased on avastanud, mis vanaemade ajus oma lapselaste läheduses juhtub!
Emory ülikooli teadlased leidsid 50 vanaema ajukuvasid uurides, et lapselaste läheduses olemine aktiveerib tugevalt vanaemade ajus selle osa, mis vastutab emotsionaalse empaatia eest. Kui vanaema näeb last naeratamas, siis tunneb ta samuti rõõmu, nähes last hädas, tunneb ka vanaema tema valu.
Huvitav on aga see, et omaenda lastel vanaemade emotsionaalsele empaatiale nii tugevat mõju ei olnud! Oma laste lähedus aktiveeris vanaemadedes pigem kognitiivse empaatia eest vastutava ajuosa.
Ilmselt ei ole põhjus selles, et lapselapsed oleksid kuidagi armastusväärsemad kui oma lapsed. Ühest küljest võib põhjus olla see, et uuringus osalejate lapsed olid uuringu toimumise ajaks juba täiskasvanud, lapsed tekitavad aga inimeste ajus nunnu-reaktsiooni.
Teisest küljest nentisid uuringu autorid, et vanaemaks olemine võibki olla seotud positiivsemate emotsioonidega. Uuringus osalenud vanaemad rääkisid, et oma lapsi kasvatades kaasnes rõõmuga ka stress – nooremas eas olid majanduslikud raskused suuremad, aega laste jaoks vähem ning ka oma laste kasvatamisega kaasnev vastutus on suurem kui vanaemaks olemisega seotud vastutus. Viimane on peamiselt rõõm! Seepärast märkisid mitmed uuringu subjektid, et vanaemaks olemise kogemus on isegi nauditavam kui emaks olemise kogemus.
Igal juhul näitab uuring autorite sõnul, et vanavanemate ja lapselaste vahelistel suhetel on ühiskonnas samamoodi eksistentsiaalne roll nagu vanemate ja laste vahelistel suhetel.
