Kõik lapsevanemad eksivad. Tihti. Kuid kõik vanemad soovivad samas ka oma lapsi hästi ja õigesti kasvatada. See tähendab, et tuleb õppida oma laste ees julgelt ja siiralt vabandama! Miks?
Esiteks on vabandamine osa hoolitsevast vanemlusest. Kuigi kahtlemata oleks veelgi parem endast välja üldse mitte minna, on ka emad ja isad inimesed ning aeg-ajalt tuleb pea kaotamist või näiteks laste peale karjumist kõigil ette. Seejärel laste ees siiralt vabandamine näitab lastele, et vanem hoolib nende tunnetest.
Teiseks näitab oma vigade eest vabandamine lastele head eeskuju. Lapsed õpivad, et oma tegude eest vastutamine ja vigade tunnistamine ning lihtsad sõnad "palun vabandust" on tugevuse, mitte nõrkuse märk.
Kolmandaks edendab vabandamine vastastikust austust. Kõik tahavad, et nende lapsed oleksid viisakad ja austavad, kuid erinevalt levinud eksiarvamusest - seda ei ole võimalik saavutada ilma esmalt ise lapse vastu viisakas ja austav olemata.
Neljandaks tekitab vabandamine vanemas endas lihtsalt hea tunde! Selle asemel, et end vanemana tehtnud vigade pärast haletseda või materdada, saad mõelda lapse tunnetele ja olla uhke, et käitusid õigesti ja vabandasid.
Lõpetuseks tuleb aga ära märkida, et laste tunnete austamine ja lapse ees oma eksimuse järel vabadamine ei tähenda kaugeltki oma vanemlikust autoriteedist loobumist. Vastupidi - see näitab, et sa teenid oma autoriteedi auga välja. Ning pealekauba lapse usalduse ka.
(Allikas: parenting.com)
Kas oled harjunud lapse ees vabandama, kui kaotad enesevalitsuse või eksid muul moel?
Mina olen ka muidu ikka suurem vabandaja ja vabandamise pooldaja, kuid ikkagi see artikkel on nüüd mitu korda meelde toonud vabandamise - rohkem, kui muidu. Näiteks mitu korda on olnud, et plika surub järsku mulle kõhule ja ma karjatan kurja häälega, ei tohi emme kõhu peal hüpata, emme ja venna saavad valu jne. Tegelikult see pole ju tema süü ja ta ei saa aru. Tahab lihtsalt oma emmega mürada. Siis ikka vabandan ette ja taha ja selgitan, et emme ärritus, sest ehmatas valust, ja miks ikka ei tohi emme kõhu kallal väga vabalt volitseda jne 😀
väga tore artikkel! mina usun ka, et vabandamine on üks parimaid viise austuse ja osavõtlikkuse väljendamiseks ja kuigi olen väga jäärapäine, püüan vähemalt lapse suhtes alati õiglane olla. pealegi näitab see, et mõnikord tuleb julgeda ennast haavatavaks teha, et oma viga heastada ja oma tegude eest vabandada. minu meelest saab sellest ainult kasu tõusta. 😀
Mina sain vabandamise olulisusest aru siis, kui mu isa hakkas vabandust paluma. Teismelisena võisime mõlemad üsna närvi minna ja kuigi ma pole kunagi olnud pika viha pidaja, siis oli tänu sellele kergem küll. Ja omavahelised suhted muutusid sõbralikumaks, mille üle mul on väga hea meel.
Oma lastega ja ka partneriga proovin samamoodi käituda. Näen, et see muudab suhtlemise lihtsamaks ja hoolivamaks. Mõnikord on "palun vabandust" lausa võlusõna ja mure või tüli on justkui haihtunud. 😀