Elus tuleb ikka ette olukordi, milles on raske ja vahel isegi võimatu toime tulla ainult oma elukogemuse ja teadmistega – probleemid kuuluvad elu juurde. Lapsed on väga tundlikud peres toimuva osas. Näiteks ema või isa õnnetu paarisuhe või rahulolematus tööga võib peegelduda erineval moel ka lapse käitumises. Mõnikord on lapse käitumine selline, et vanem ei suuda otsustada, kas tegu on lapse iseloomu eripära või psüühikahäirega.
Tihti oskab lapsevanem küll märgata, et kas temal endal või siis mõnel pereliikmel oleks tarvis psühholoogi või psühhiaatri nõu ja abi, kuid arvatakse, et need teenused on Eestis võimatult kallid või häbenetakse abi küsimist.
Seepärast andis Eesti Õiguskantsleri kantselei möödunud nädalal välja vägagi põhjaliku ülevaate psühholoogilise abi vajamise põhjustest ja saamise võimalustest Eesti lapsevanematele.
Pöördu nõustamisse kui:
- sina ise või keegi pereliikmetest on kestvalt (üle kahe nädala) keskendumisvõimetu, väsinud, unetu või raskete tunnete meelevallas: viha, vaenulikkus, tujukus, masendus, kurbus, ärevus, agressiivsus, kerge ärrituvus vms;
- sina ise või keegi pereliikmetest kannatab mõne tervisehäire all (nt korduv kõhu-, selja- või peavalu), kuid analüüsid ei näita kehalise haiguse olemasolu;
- sinu lapsel on käitumisraskused ja/või toimetulekuprobleemid koolis: muret teevad õpiedukus, suhted kaaslaste ja õpetajatega, vastumeelsus kooli vastu, koolikiusamine vms;
- sul endal või pereliikmetel on raskusi elumuutustega kohanemisel: toimetulematus elumuutustega – kooli, lasteaia, töökoha või elupaiga vahetus; lahutus, uus kooselu, uue pereliikme sünd, mõne pereliikme haigestumine; kogu peret puudutav traagiline elusündmus (mõne parandamatu haiguse ilmnemine või kellegi surm, õnnetuse üleelamine, kuriteo ohvriks langemine);
- sinu laps kaalub normist tunduvalt vähem (minimaalsest normkaalust u 15% vähem) või esineb järske kaalukõikumisi ja probleeme söömisega;
- pereliikmete vahel esineb suhtlemisprobleeme: raskused suhete loomisel ja hoidmisel, oskamatus enda eest seista, kestvad konfliktid laste ja vanemate või teiste pereliikmete vahel; vaimse ja/või füüsilise vägivalla ilmingud pere laste omavahelises suhtlemises või vanemate vahel;
- sinul endal või pereliikmel on tekkinud identiteediküsimused (nt seksuaalsuse ja seksuaalse orientatsiooniga seotud küsimused);
- kooselus esineb muid paarisuhteprobleeme.
Kust saab nõu ja abi?
Meditsiinisüsteemis võib alati esmalt pöörduda perearsti poole, kes oskab abivajadust hinnata ja edasisi abisaamisvõimalusi selgitada. Samuti on võimalik pöörduda otse psühhiaatri poole. Psühhiaater on meditsiinialase akadeemilise haridusega arst, psüühika- ja käitumishäirete hindamise ning ravimisega tegelev spetsialist. Erinevalt paljudest teistest eriarstidest ei ole psühhiaatri poole pöördumiseks vaja perearsti saatekirja. Psühhiaatrilise ravi eest tasub haigekassa, kuid järjekorrad võivad olla pikad.
Psühhiaatriga võiks konsulteerida, kui lapsel esineb:
- söömishäire (ülemäärane söömine, söömisest keeldumine, väga ühekülgne söömine, järsud ja suured kehakaalumuutused vms);
- kogelemine;
- sundliigutused ja -käitumine;
- ennastvigastav käitumine;
- ülemäärane hirm, paanikahood;
- üle kahe nädala kestev masendus;
- voodimärgamine ja -määrimine üle 5-aastastel lastel;
- muudel juhtudel, kui lapse käitumine on selline, et Te ei suuda otsustada, kas tegu on lapse eripära või häirunud psüühikaga.
Kooliga seonduvate probleemide korral (nt koolikiusamine, probleemid õpiedukusega, suhtlemisprobleemid kaaslaste/õpetajatega jms) on võimalik esmalt pöörduda koolipsühholoogi või kooli sotsiaalpedagoogi poole. Pereelus tekkinud probleemide korral (nt raskused elumuutusega kohanemisel, suhtlemisprobleemid, identiteediküsimused, muud paarisuhteprobleemid) on võimalik nõu ja abi saamiseks pöörduda otse nõustamiskeskusesse või registreeruda psühholoogi vastuvõtule.
Psühholoogiline abi võib seisneda nii nõustamises kui ka psühhoteraapias. Nõustamise käigus püütakse hõlbustada inimese toimetulekut tema elukeskkonnas, talle keerukates elusituatsioonides ja suhetes. Psühhoteraapias keskendutakse muutustele põhiliselt inimese isiksuse sees ning inimese ja keskkonna vahelised suhted on pigem tagaplaanil. Psühhoterapeudi peamine eesmärk on muutuste esilekutsumine inimese mõtetes, tunnetes ja käitumises, et parandada inimese vaimset ja füüsilist tervist ning seeläbi ka sotsiaalset toimetulekut.
Pole olemas üht universaalset teraapiasuunda või -meetodit, mis oleks tõhus kõigi psühholoogiliste probleemide ja käitumishäirete leevendamisel. Erinevaid teraapiasuundi esindavad spetsialistid kasutavad erinevaid sekkumis- ja raviviise.
Kui spetsialist, kelle poole pöörduti, ei ärata usaldust ega tekita lootust abile, on alati võimalik valida keegi teine. Lisaks on enne nõustaja juurde minekut mõistlik kontrollida spetsialisti tausta. Enamasti on vastav teave internetist kergelt leitav. Nõustajal peab olema meditsiini- või psühholoogiaalane kõrgharidus, vastava koolituse läbimist tõendavad sertifikaadid või litsentsid ja tegevuse registreering äriregistris.
Haigekassa rahastatud nõustamist saab välja kirjutada perearst. Ka pakuvad mitmed kohalikud omavalitsusüksused oma elanikele tasuta teenust või kompenseerivad osaliselt või täielikult nõustamisele tehtud kulutused. Infot selle kohta saab kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajalt. Muul juhul on psühholoogiline nõustamine, nõustamiskeskuste ja erinevate terapeutide poole pöördumine tavaliselt lastele tasuta, täiskasvanutele tasuline.
Kuidas on kaitstud eraelu saladused?
Kõik see, millest sa psühhiaatri, psühholoogi või nõustajaga räägite, jääb vestluses osalenud inimeste vahele. Eraelu puudutavate ja ka muude isikuandmete saladust kaitseb isikuandmete kaitse seadus. Psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutava teabe saladust kaitseb lisaks veel ka psühhiaatrilise abi seadus. Spetsialist, kellele sa oled rääkinud oma probleemidest, ei tohi talle usaldatud informatsiooni ilma sinu nõusolekuta avaldada kolmandatele isikutele, välja arvatud seaduses ettenähtud erandlikel juhtudel (nt politsei, prokuratuuri või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel).
On igati mõistetav, et oma murega asjatundja juurde minna pole lihtne. Minekut takistab tihti umbusk, kuidas saab jutuajamine võõraga midagi muuta, kartus saada süüdistatud ning hirm, et äkki sunnitakse tegema midagi, mida teha ei taha. Tõsiasi on see, et nõustamisele tulija otsustab ise, millest ta kõneleb ja millest mitte ning mida ta oma käitumises või mõtteviisis on nõus muutma. Kuigi ikka veel on inimesi, kes eelarvamuste tõttu häbenevad ja kardavad abiküsimist, pidades seda toimetulematuse ja nõrkuse märgiks, on siiski üha rohkem neid, kes mõistavad, et oskus ja julgus abi küsida näitab sisemist tugevust ning hoolimist endast ja oma lähedastest.
