Pandeemias kannatasid enim emad. Miks ja mida teha?

Pandeemias kannatasid enim emad. Miks ja mida teha?

11. Jun 2021, 16:57 Emmede Klubi Emmede Klubi

Mõttekoja Praxise värske analüüs näitab, et koroonaviirus tõi kaasa koduste tööde mahu kasvu, mille all kannatajaks jäid just naised. 

Pandeemia tõttu sulgeti koolid ja paluti lapsed lasteaiast koju jätta, ka töötamine koondus paljudele koju. See tähendas lisaks oma tööle ka laste õpetamist ja hoidmist, mitu korda päevas süüa tegemis, oluliselt enam koristamist jms. Täiendav koormus oli lapsevanemate jaoks paratamatu.

Paratamatu ei ole aga see, et koormus valdavalt naiste õlule langes ja soolist ebavõrdsust veelgi suurendas! Praxise analüüs näitab, et valdavalt olid just naised need, kes pidid lastega koju jääma. 

Juba enne pandeemiat panustasid naised võrreldes meestega laste hoolitsemisesse ja kodutööde tegemisse rohkem tunde. Praxise analüüsist selgus, et tasustamata tööd, sh nii „nähtavad“ (näiteks laste eest hoolitsemine, toiduvalmistamine, kodu koristamine) kui ka „nähtamatud“ ehk nn vaimne koormus (nt toiduplaneerimine, kodutööde jaotamine pereliikmete vahel ja ülevaatamine, laste koolist tulevate e-kirjade lugemine ja nendele vastamine) on pandeemia ajal jäänud enamasti naiste kanda.  

See on naistele kaasa toonud märkimisväärsed töö ja pereelu ühitamise raskused, millest tulenevalt on osad naised olnud sunnitud oma tasustatud töö koormust vähendama või sellest loobuma. See on vähendanud ka naiste unetunde, aega iseendale ning toonud kaasa vaimse tervise probleeme. 

Praxise analüüs juhib tähelepanu ka sellele, et paljud mehed küll märkasid naiste pingutusi, kuid valisid abistamise asemel kiitmise tee, öeldes naisele sisuliselt: sa oled väga tubli ja imetlen sind, et jaksad sedasi rassida ja saad nii hästi hakkama, mina küll ei jaksaks. Nii on naine motiveeritud veelgi enam üle oma võimete pingutama. Seega kiitus on teoreetiliselt tore, aga reaalselt kasu oleks hoopis sellest, kui mehed paneksid käe külge ja aitaksid. 

Analüüsiga saab tutvuda siin

Kas naistel tuleb majapidamine ja laste kasvatamine paremini välja? Ei!

Mehed on täiskasvanud, kes saavad vajadusel suurepäraselt hakkama enda toitmise, enda järgi koristamise, riiete ostmise ja riietumise, arsti juures käimise ja muu eluks vajalikuga. Oleks alandav arvata, et ei saa! Ja kui mees on täiesti võimeline iseenda eest hoolitsema, siis miks ei peaks ta saama sama hästi hakkama laste eest hoolitsemisega? Muidugi ta saab!

See on müüt või lihtne vabandus, et naised teevad neid asju paremini. Kõigil inimestel tuleb mõni asi lihtsamini ja paremini välja, mõni asi raskemini - soost olenemata. Kuid elu hoidmiseks vajalikes majapidamistöödes teeb harjutamine igaühe piisavalt heaks meistriks. Ülesandeid, mis on alati olnud naise kanda, on mees lihtsalt vähem harjutanud. Kui mees saab võimaluse majapidamistöid ja lapsevanemaks olemist emaga võrdselt praktiseerida, tuleb ta nendes ülesannetes piisavalt hästi toime. Seega vaja on pealehakkamist.

Kõik algab muutusest mõtteviisis

Igal mündil on kaks poolt - nii on ka laste kasvatamisel tekkinud soolise ebavõrdsuse lahendamiseks peresiseselt vaja kahte poolt. Meest, kes mõistab, et võrdselt tööl käivate vanemate peres tuleb ka majapidamise ja lastega seonduvad kohustused jagada võrdselt, ning see pole kuidagi okei, kui kella viiest tööl tulevatest vanematest üks niidab muru ära ja läheb siis trenni või diivanile puhkama, teine aga koristab toad, teeb süüa, õpib lastega, kuulab nende muresid, valib sobivaid jalgpallisaapaid, paneb järgmiseks päevaks arstiaja jpm. 

Aga ka naist, kes mõistab, et mees on igati teovõimeline inimene. Naised peavad ise laskma lahti mõttest, et lihtsam on ise ära teha, sest siis saab kõik "õigesti" tehtud - tolm piisavalt pühitud või toit piisavalt maitsev või lapsed piisavalt ilusti riietatud. Lase teisel lapsevanemal, isal, leida oma viis, kuidas tema neid toiminguid teeb.

Jagage ära ülesanded, aga ka vastutus

Kõik algas ajast, mil mehed käisid tööl ja teenisid elatist, naised aga hoolitsesid kodu ja laste eest. Kui majapidamistöid üldse jaotati, siis jäid naiste hooleks koristamine, toidu valmistamine, pesu pesemine jms, meeste ülesandeks aga n-ö õuetööd. Kui naised tööle suundusid, oleks pidanud ka kodu ja laste eest hoolitsemine osaliselt liikuma meeste ülesandeks, kuid paljudes peredes vastutab nende asjade eest jätkuvalt valdavalt naine. Ka ei toimi tubased tööd mulle, õuetööd sulle jaotus enam ajal, kui enamik inimesi elab korteris või suhteliselt hooldusvabas linnaaias, toas ja lastega on aga jätkuvalt väga palju tegemist. 

Pandeemia ajal või muidu - kui mõlemad osapooled on huvitatud võrdsete õiguste ja kohustustega perekonnast, kuid praegu ei tundu asjad päris paigas, siis heaks lahenduseks on panna ühiselt ja kedagi milleski süüdistamata kirja kõik nähtavad ja nähtamatud kodused tööd. Ärge unustage just nähtamatuid töid - lisaks näiteks koristamisele või toidu valmistamine on vaimselt ja ajaliselt ressursikulukas ka toidu planeerimine ja vajalike asjade valimine, lisaks lapsega arstijuures käimisele ka meeles pidamine, millal on vaja helistada või minna, lisaks lapsega matemaatikaülesande ära lahendamisele ka e-koolis vajalikel ülesannetel ja lapse käekäigul silma peal hoidmine jne. 

Kui nimekiri töödest on valmis, siis jagage need omavahel enam-vähem võrdselt ära. Vaheldage ülesandeid, et kumbki eluks vajalikes töödes päris "rooste" ei läheks. See on ju okei, kui näiteks toidu tegemine on peres valdavalt ema ülesanne, kuid poes käimine ja külmkapi adekvaatse täitmise eest hoolitsemine on isa ülesanne. Või kui ema paneb lapsed riidesse, aga isa viib lasteaeda. Iga pere saab ise defineerida, mis on ema ja mis on isa ülesanded. Probleem tekib siis, kui mõlemad täiskasvanud käivad täiskohaga tööl, kuid koduseid ülesandeid on emal rohkem, või kui ülesanded on sedavõrd polariseerunud, et ema peab näiteks oma "vabal õhtul" enne välja minemist mehele ja lastele söögi valmis tegema. See pole okei - iga täiskasvanu peaks suutma iseennast ja oma lapsi toita!

Alustaja võib vajada tuge ja suuniseid, kuid pikas plaanis tuleks lasta teineteisel oma üleannete eest vastutada - ilma liigselt dikteerimata ja õpetamata. Võib olla sina ei oleks lapsele seda pluusi just selle seelikuga kokku pannud, aga see on okei. Isa ei ole teine ema või ema aseaine, kes peaks tegema asju samamoodi, nagu ema teeb - ta on isa, sama võimekas lapsevanem, ta leiab oma tee.