Kui naised on tööl ja isad väikelapsega kodus, siis mis saab sündidest, on viimasel ajal skeptiliselt küsitud. Andmetele otsa vaadates näeme aga, et ajad on tõepoolest muutunud – lapsi sünnib rohkem neis riikides, kus naistel on paremad võimalused end mitmel rindel teostada, kirjutavad sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht Pirjo Turk ja analüütik Age Viira sotsiaalministeeriumi ajaveebis.
Sündimust ei mõjuta muidugi üks ainus tegur, vaid see on kombinatsioon paljudest erinevatest mõjutajatest: riikide perepoliitika meetmed, konkreetse ühiskonna kultuuriline taust, riigi üldine heaolu tase, noorte perede võimalused iseseisvumiseks, võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks jne. Riigi heaolu- ja majandusnäitajad on samas otseselt seotud ka sellega, kui paljud tööealised inimesed, sõltumata soost, töötavad.
OECD riikide andmed 1980. aastate kohta näitavad seost, et madala naiste tööhõivega riikides sündis rohkem lapsi. Kuid ajad on muutunud ning võib öelda, et olukord on suisa pea peale pööratud. Kui vaatleme Euroopa Liidu liikmesriikide naiste tööhõive ja sündimusnäitajaid, näeme et lapsi sünnib ühe naise kohta rohkem riikides, kus on suurem naiste tööhõive. Juhtivateks riikideks on siin Rootsi, kus naiste tööjõus osalemise määr oli mõned aastad tagasi 80,5% ja summaarne sündimuskordaja 1,85, Taani (vastavalt 77,2%; 1,79) ja Norra (76%; 1,71). Trendijoone alumises otsas näeme aga selliseid riike nagu Itaalia, Malta ja Kreeka, kus keskmiselt vaid ligi pooled 15-64-aastastest naistest töötavad ning ka summaarne sündimuskordaja (vastavalt 1,34; 1,37; 1,38) on neis riikides madal.
Perede lapsesoov seab kõrged ootused poliitikatele
Eesti 15-64-aastastest naistest töötas 73% ja summaarne sündimuskordaja oli meil 1,60. Mõlema näitajaga kuulume trendijoone ülemisse gruppi, st asume pisut kõrgemal kui EL-i keskmine. Ka sotsiaalkindlustusameti andmed näitavad, et Eestis sünnitavad peamiselt töötavad emad – kooskõlas naiste tööhõive suurenemisega on vähenenud nende vanemate osakaal, kes vanemahüvitise õiguse tekkimisele eelnenud aastal ei töötanud ning said hüvitist vanemahüvitise määras.
Kuna võimalused oma reproduktiivtervise mõjutamiseks on head, taandub lapse saamine paljuski lapsesaamise soovile. Ja Eesti pered soovivad lapsi – naiste aktiivsem osalus ühiskonnaelus ja tööturul ei ole põrmustanud Eestis mitu aastakümmet stabiilsena püsinud kahe-kolmelapselise pere ideaali. Üle 50% Eesti naistest leiavad, et ideaalne oleks perekond, kus on kolm või rohkem last. See tulemus ei ole kaugel Eesti meeste pereideaalist, kus on keskmiselt 2,5 last. Enamasti soovivad mehed endale kahte (48%) või kolme last (34%).
Ühelt poolt naiste üha aktiivsem osalemine töö- ja ühiskonnaelus ning isade rolli kasvav väärtustamine ja teiselt poolt lõhe soovitud ning tegeliku laste arvu vahel seavad kõrged ootused tõhusatele pere- ja tööelu ühitamise poliitikatele. Nendeks on näiteks kvaliteetne ja kättesaadav lapsehoid, peresõbralik töökultuur ning tõhusad vanemapuhkused ja -hüvitised.
Isade suuremat rolli pooldavad nii mehed kui ka naised
Soolise võrdõiguslikkuse monitooringud näitavad, et rahva usk naiste töö- ja pereelu ühitamise võimalikkusesse on kasvanud: kui 2013. aastal arvas 62% küsitletutest, et pereelu ja lapsed piiravad naiste karjäärivõimalusi, siis 2017. aastal jagas sama arvamust 49% vastajatest.
Toeks on ka soosiv suhtumine hoolduskoormuse jagamisse. Näiteks tuli 2017. aasta monitooringust välja, et meestest 73% ja naistest 82% arvab, et mehed peaksid osalema praegusest rohkem laste hoidmises ja kasvatamises. Aasta varem, 2016. aastal valminud Euroopa sotsiaaluuringu andmetel arvas pea 90% Eesti küsitlusele vastanutest, et laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine peaks olema jagatud ema ja isa vahel võrdselt. 71% Eesti meestest leidis samas uuringus, et isad peaks pigem või kindlasti vanemahüvitisega tasustatud lapsehoolduspuhkust kasutama, kolmveerand isadest leidis sama kümnepäevase isapuhkuse kohta.
Viimastel aastatel näitab ka isade osakaal vanemahüvitise saajate hulgas tõusutendentsi: viie aasta eest võttis vanemapuhkusest osa 9% isadest, mullu aga pea 11%. Kümnepäevase isapuhkuse kasutajate osakaal on viie aastaga kasvanud 57 protsendilt 73-ni.
Vanemahüvitist saavate isade osakaalu väiksevõitu muutus näitab, et lõhe laste kasvatamist puudutavate hoiakute ja perede tegeliku käitumise vahel on jätkuvalt suur. On oluline, et pooldav suhtumine isa osalemisse beebi ja väikelapse eest hoolitsemisel ei jääks ainult hoiakute tasandile. Isade suuremast panusest on võita nii emadel, isadel, lastel kui kokkuvõttes kogu ühiskonnal, mistõttu saavadki oluliseks mõlema vanema rolli toetavad poliitikameetmed.
Paindlikkus kõigile peredele
Eestis viimasel kahel aastal tehtud vanemapuhkuste ja -hüvitiste muudatuste eesmärk on olnud luua sellist paindlikkust, mis annaks erinevate soovide ja plaanidega peredele võimalikult palju valikuvabadust. Nii saavad lapsevanemad peagi (alates 01.04.2022) võtta vanemahüvitist soovi korral ka päevade kaupa ehk mõlemad vanemad võivad näiteks osalise koormusega töötada ja lapse eest hoolitsemist vastavalt jagada. Samas võib mõni vanem otsustada vanemahüvitist igakuiselt välja võtta poole kuu ulatuses, pikendades seeläbi vanemahüvitise saamise õigust lapse kolmeaastaseks saamiseni ning olla seega lapsega pikemalt kodus. Lisaks sellele võivad vanemad hoopistükkis kahe kuu ulatuses samal ajal vanemapuhkusel olla ja vanemahüvitist saada.
Hiljuti heaks kiidetud Euroopa Liidu töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi kohaselt peab nii töötaval emal kui ka isal kummalgi olema õigus oma kahele kuule tasustatud vanemapuhkusele. Sellega soovib Euroopa Liit luua olukorra, kus kõigil lapsevanemail on õigus saada lapse sünni ja kasvatamise ajal tööst vaba aega. Iga liikmesriik võib seejuures pakkuda lapsevanematele täiendavaid hüvesid ja otsustada, kuidas täpselt ta puhkust tasustab, mis ajaperioodil on võimalik puhkust võtta, kas seada puhkuse saamisele varasema töötamisega seotud tingimused jms. Nii saab ka Eesti valida, mil moel direktiivi nõudeid täita: kas luua lisavõimalused lapsepuhkuse kasutamiseks, pikendada vanemahüvitise perioodi või leida mõni muu lahendus.
Üks on kindel, valikuvõimaluste loomine töö ja pereelu ühitamiseks ei piira nende naiste ja meeste elu, kes tahavadki pühenduda ainult kodule ja pikalt lastega kodus olla või vastupidi, soovivad kiirelt tööellu naasta. Oluline on, et laste jaoks oleks mõlemal juhul loodud turvaline ja hooliv elukeskkond.
