Milline peremudel on lapsele kasvamiseks parim?

Umbes 20. sajandi keskpaigas hakkas traditsioonilise peremudeli kõrvale tekkima üha enam teistsuguseid kooselumudeleid. Ühiskonnas on üha enam aktsepteeritud teha valikuid isiklikust heaolust ja õnnetundest lähtuvalt ning täna kasvavad paljud lapsed ka lahutatud vanematega, üksikvanemaga, samasooliste vanematega, kärgperedes, erinevast rahvusest vanemate peredes, kasuperedes jne.

Millised peremudelid on aga laste heaolu seisukohalt parimad? Kliiniline psühholoog, pereterapeut, õppejõud Monika Vändra tutvustab neid erinevaid peremudeleid. 

Lahutatud vanemad

Kui võrrelda lahutatud perede laste toimetulekut mittelahutatud peres kasvanud lastega, siis ei ole erinevused kuigi suured. Seda eeskätt just sel juhul, kui paarisuhte lõppemisega seoses suudetakse säilitada positiivne kommunikatsioon (Herrero et al 2020).

Mitmed pikaajalised uuringud näitavad, et lahutatud või lahku läinud vanemate lapsed tulevad valdavalt hästi toime. Võib olla, et lapsed kogevad küll peale vanemate paarisuhte lõppu üsna ootuspäraselt negatiivseid tundeid (ärevus, hirm, viha, segadus jt), kuid need taanduvad aja jooksul.

Seega saab järeldada, et pigem on laste heaoluga seotud muud tegurid kui vanemate lahutus. Näiteks on leitud, et lapse ja vanema suhte kvaliteet mõjutab lapse toimetulekut rohkem, kui kohtumiste sagedus (Vanassche et al 2014). Olulist kaalu omab ka see, mil viisil lahutusprotsess kulgeb, kuidas sellest lastele räägitakse ning milliseks kujuneb lahutuse järgselt lapsevanemate omavaheline suhe (Amato 2014).

Nagu muude elumuutuste korral, kehtib ka lahutuse puhul põhimõte – kui vanemad ise leiavad eluterve viisi kohanemiseks (vajadusel spetsialisti kaasabil) ja kodune pingeline õhkkond kaob, on need protsessid ka lastele lihtsamini talutavad. Eelpool toodust lähtuvalt ei õigusta end põhimõte „oleme vaid laste pärast koos“.

Kärgpere

Õnneks näeme üha vähem hukkamõistu kärgperede moodustumisel, kus lapsevanemad lähevad n-ö teisele ringile. Põhjuseks on asjaolu, et ühte või mõlemat partnerit senine suhe ei rahulda ja leitakse uued kaaslased. Seega moodustub uus peresüsteem, kus on „sinu, minu ja meie lapsed“.

Kärgperede puhul on oluline, et kõik süsteemi kuuluvad liikmed teeksid koostööd ja säilitaksid vastastikuse lugupidamise.

See tähendab muuhulgas suutlikkust säilitada vastastikku austavat suhet, kus üks ühine eesmärk on laste emotsionaalse heaolu ja stabiilse kasvukeskkonna tagamine (Parke 2003). Perekondlik stabiilsus on üks märkimisväärsemaid laste arengu mõjutaja (Manning 2015). Täiskasvanutel tuleb isikliku õnnetunde kõrval võtta vastutus ka laste vajaduste rahuldamise eest. Paarisuhte lõppedes endine armusuhe enam ei eksisteeri, vanemlik suhe jääb aga siiski kestma.

Homoseksuaalsete partnerite pere

Kuigi mitmetes riikides, sh Eestis, ei ole käesolevalt homoseksuaalsete partnerite abielu seadusega võimalik, pole ometi haruldane laste kasvatamine samasooliste vanemate poolt. Pole tõendeid, et lapsevanema sugu või mõlemast soost lapsevanema olemasolu oleks seotud vanemaks olemise kvaliteediga (Lamb 2012).

Suuremahuliste uuringute kohaselt ei ole leitud põhjuslikke seoseid vanemate homoseksuaalsuse ja laste emotsionaalse, psühhosotsiaalse ning käitumusliku arengu kahjustumise vahel.

On hoopis selgeid tõendeid lapse normaalsest arengust, kui samasooliste paaride lapsed on soovitud, tegemist on pühendunud ja jagatud vanemlusega ning tugeva toetusega. Vanemate soost või seksuaalsest sättumusest on olulisem partnerite omavaheline läbisaamine, vanemate kvaliteetne suhe lastega ning sotsiaalmajanduslik turvatunne. Võib ka järeldada, et kui samasoolistel lapsevanematel on keelatud abielluda (sh tekivad mitmed juriidilised piirangud õigustes ja kohustustes), siis hoopis sellest tulenev pinge ja ebastabiilsus võivad last kahjustada (Amato 2012; Siegel, Perrin 2013).

Kasupere

Tuleb ette, et erinevatel põhjusel võivad lapsed sattuda hoopis hooldusperesse või lapsendamisele. See tähendab lapse jaoks erakordsel moel perre sisenemist ning esitab nii lastele kui kasuvanematele eripäraseid väljakutseid (Hunsley et al 2021). Lisaks on mõjutatud vanemate sugulased. Kõik osapooled peavad olema valmis ümber kohanema, muu hulgas muutma oma seniseid suhtemustreid ja harjumuspäraseid rolle.

Üldjuhul on tegemist kõrgema haavatavusega lastega, mistõttu vanemlik siiras hool, tingimusteta armastus ja austus laste vastu on eriliselt tähtsal kohal.

Mitmekultuuriline pere

Erikultuurilisse perre sünnib maailmas üha enam lapsi – vanemad võivad olla eri rassidest, erisuguse religioosse ja etnilise taustaga. Samuti on seoses kasvava rahvastikurändega võimalik olukord, kus partnerite ühise migreerumise tulemusena loovad nad pere hoopis uues kultuuriruumis. N-ö segapaaride puhul on sageli just keelelised, füüsilised ja kultuurilised erinevused esialgse atraktiivsuse aluseks ja suhet tugevdavad aspektid.

Mitmekesisust jätkuvalt väärtustades ja erinevusi aktsepteerides on võimalik luua seesuguses peres ka lastele rikastav kasvukeskkond.

Multikultuursest perest pärit lastel on parem võimalus õppida olema ühiskondlike erisuste suhtes sallivamad ja avatumad. Kesksel kohal on suutlikkus toime tulla väärtuste ja erineva taustsüsteemi põrkumisega.

Üksikvanemaga pere

Meestest või naistest võivad saada üksikvanemad eri moel. Osa neist olukordadest on inimene ise teadlikult valinud, teisi hoopiski mitte. Lahkuminek või lahutus, partneri surm või pikaajaline vangistus; juhuvahekorra tulemusena rasestumine, kus paarisuhet pole kunagi olnudki või pole bioloogiline isa lapsest teadlikki, ja ka kunstlik viljastamine on mõned näited, mille tulemuseks võib olla üksikvanemaga perekond.

Üksi järglaste kasvatamisel võivad olla omad eelised. Siiski on üksikvanematel nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui majanduslikult enamasti suurem koorem kanda võrreldes jagatud vanemlusega (Sohail et al 2016). Seetõttu on nii iseenda kui laste heaolu huvides kohane pöörata teadlikumalt tähelepanu toetuse otsimisele. Julgus paluda abi on vastutustundlikkuse märk ja on justkui investeering tasakaalukamasse tulevikku. Omaenda vajaduste eest hoolitsemine on ühtpidi seotud endast lugupidamise ja iseenda väärtustamisega. Lisaks on siin ka teine tahk. Sel viisil lastele eeskuju näidates on neil suurepärane võimalus õppida, kui tähtis on enesehool. Sestap oskavad nad suurema tõenäosusega iseenda vajadusi täita – nii tulevikus täiskasvanuna kui omal moel juba ka lapseeas.

Kuigi uuringud viitavad, et üksikvanema peres on lapsel suuremad riskid käitumisprobleemide või psüühikahäirete tekkeks, on kõige tähtsam vanema enda heaolu/tasakaal ja hea suhe lapsega.

Milline variant on lapsele parim?

Kuigi pered on väga erinevad, ei ole kohane pidada ühte või teist paremaks ega halvemaks. Enam kui peremudel, mõjutavad lapse head toimetulekut:

• austav ja armastav kohtlemine vanemate poolt
• turvaline kiindumussuhe vanematega 
• emotsionaalselt stabiilne igapäevane keskkond
• lapsevanemate rahulolu iseenda ja oma paarisuhtega

(Allikad: Tarkvanem.ee)