Tänapäeval räägitakse väga palju koduste puhastusvahendite mõjust keskkonnale ja tervisele. Kuna keskkonnahoid on praegu populaarne, kasutavad tootjaid oma etikettidel müüginumbrite suurendamiseks teadlikult väljendeid nagu "looduslik" või "roheline", olenemata sellest, kas toode on tegelikult keskkonnale ja tervisele ohutu või hoopis mürgine. Sellist käitumist tootja poolt nimetatakse ka rohepesuks. Kuidas siis tõeliselt rohelised tooted ära tunda?
Kuigi Euroopa seadusandluse kohaselt peab koostisainete loetelu olema toote etiketil alati kirjas, ei ütle see suurt midagi tarbijale, kes pole keemik. Miks mõned puhastusvahendid on kahjulikud ning kuidas heal ja kurjal vahet teha? Emmede Klubi küsimustele vastab biokeemik ja -tehnoloog Astrid Anderssoni (PhD), kes tegeleb rohelise kodukeemia maaletoomisega Eestisse.
Milline on traditsioonilise kodukeemia mõju keskkonnale ja tervisele?
Neid aspekte käsitletakse enamasti koos, kuna ka inimene on osa ökosüsteemist. Mis on halb keskkonnale, on halb ka meie ja tulevaste põlvede tervisele.
Kahjulikke aineid kodus tüüpiliselt kasutatavates keemiatoodetes on nõnda palju, et neid üles lugeda pole võimalik. Küll aga võib teha mõningaid üldistusi.
Näiteks. Mina ise elan Stockholmis. Suur osa meie linna ja lähiümbruse elanikkonnast saab oma joogivee suurest järvest nimega Mälaren. Hiljutised uuringud on näidanud, et Mälareni vesi sisaldab 58 erinevat kemikaali, mis on pärit kodukeemiatoodetest ja hügieenivahenditest. Isegi, kui neid aineid üksikult ja madalates kontsentratsioonides ei määratleta kui kahjulikke, on teadlased mures, millist mõju need omavad seguna - milline on nende "kokteiliefekt". Raske on ennustada, millist kahju milline "kokteil" võib põhjustada ja kellele.
Nendel veekogudesse jõudvatel kemikaalidel on ka omadus ladestuda organismides. Nii sisaldavad paljud kalad kahjulikke aineid juba sellisel hulgal, et tuleks vältida või piirata nende söömist (eriti, kui naine valmistub emaks saama või toidab last rinnaga). Vee kaudu ladestuvad loomades, lindudes ja teistes veeorganismides ka mikrosuurused plastgraanulid, mis toidu kaudu satuvad omakorda inimese organismi.
Sellisest mõjust hoolimata on suurem jagu tänapäeval puhastusvahendites sisalduvaid kemikaale olnud kasutuses pikki aastaid. Erilisi innovatsioone pole puhastusvahendite tootmises toimunud. Oluliselt on arendatud vaid ühte valdkonda - sünteetiliste tensiidide sisaldust.
Tensiid on pindaktiivne aine, mis vähendab vee pindpinevust ja teeb võimalikuks mustuse eemaldamise. Pindpinevus on vee molekule kooshoidev jõud, mis on pööratud sissepoole, seega ei ole vesi puhastusainena efektiivne ja koostööaldis, kui me pindpinevusefekti ei vähenda.
Kuigi viimase 25 aasta vältel on märkimisväärselt arenenud sünteetiliste tensiidide kasutamine positiivses suunas, st praeguseks välditakse kõige räigemat "naftakeemiat", on enamik tensiididest ikkagi alates teatud kontsentratsioonist kahjulikud.
Milliseid koostisaineid kodupuhastusvahendeis tuleks vältida?
Praegu laialt levinud "vanades heades" kodupuhastusainetes on äärmiselt vähe (kui üldse) selliseid keemilisi aineid, millel puuduks negatiivne mõju loodusele ja tervisele. Enamasti on see riskile viitavate fraaside ja piktogrammidega ka pudelile märgitud.
Samal ajal on Euroopa Liidu keemiaseadusandluse karmistamise, ainete ohtlikkuse pudelile märkimise nõude tõttu hakanud tootjad püüdma ühel või teisel viisil seadusest mööda hiilida. Üks loominguline lähenemisviis sellele probleemile on näiteks suurtes kogustes taimseid eeterlikke õlisid sisaldavate puhastusvahendite tootmine. Kuigi esmapilgul võib tarbijale tunduda, et tegemist on väga rohelise ja tervisliku lahendusega, on eeterlikel õlidel baseeruvad puhastusvahendid absoluutselt asi, mida peaks vältima.
Enamik taimseid eeterlikke õlisid on kõige tugevamad allergeenid. Alustades lavendlist - lavendliõli on täiesti ohutu, kuni ta sisaldub taimes. Taimest eraldatuna oksüdeerub ta juba paari nädala vältel ja muutub erakordselt tugevaks allergeeniks. Lavendliõlil on kolm kõige hoiatavamat ohumärki. Sama kehtib ka tsitrusviljadest eraldatud eeterlike õlide kohta.
Ei maksa uskuda neid, kes ütlevad, et on toodet juba mitu korda kasutanud, aga allergilist reaktsiooni pole järgnenud. See ei tähenda, et kahjulik mõju puuduks - allergiline reaktsioon on miski, mille keha võib üles töötada ka mitmeid aastaid kestnud kontakti vältel. Pidev kontakt kumuleerub negatiivse mõjuna hiljem elus. Seetõttu on minu jaoks täiesti uskumatu, et lavendliõli sisaldavaid pesuaineid soovitatakse Eestis beebiriiete pesemiseks!
Nii sooda kui ka äädikas, mida osa tarbijaid näib pidavat heaks alternatiiviks tavapärastele puhastusainetele, on sünteetilised ja söövitavad ained, märgistatud riskipiktogrammidega.
Muide, tagasi pole mõtet pöörduda ka meie esiemade kommete juurde, kes koduköögis seepi keetsid, sest ka tavaline seep on tensiid. Samuti on seep äärmiselt tundlik kareda vee suhtes, moodustades kokkupuutel kareda veega lahustumatuid komplekse, kuid Eestis on vesi väga kare. Seebi bioloogiline lagunemine looduses on tihti kehvem, kui uutel pindaktiivsetel ainetel.
Pole mingit põhjust tallata jalge alla teaduse arenguid parema suunas. Kaasaegsed ökomärgistatud pesupulbrid on parimad, mida tervise, keskkonna ja puhastustoime huvides kasutada saaks. Pole mingit mõtet eitada arengutasandit ja pöörduda tagasi pesusooda ja seebi juurde. Mis muide, on mõlemad samuti koostisosaks tavalises pesupulbris, kuid väikeses mahus, mis võimaldab ära kasutada nende positiivseid omadusi ja vältida negatiivseid.
Eraldi tahaksin ära märkida ohu, mida kujutavad endast väljaspool Euroopa Liitu toodetavad ja Eestis müüdavad pesemis- ja puhastusained. Eriti need, mis on toodetud USA-s. USAs puudub samalaadne kontroll kasutatavate keemiliste ainete üle, nagu oleme loonud Euroopa Liidus. Võtame näiteks Amway tooted - olen nende koostisosi ise analüüsinud. Need tooted sisaldavad üksjagu kemikaale, mille kasutamine oleks Euroopa tootmisel keelatud või piiratud. Kahtlemata on need tooted sellevõrra toimelt funktsionaalsemad, kuid millise hinnaga? Kas oleme selle nimel valmis ohverdama enda ja oma laste tuleviku ja tervise?
Milline toode siis valida?
Euroopa seadusandluse kohaselt peab koostisainete loetelu olema etiketil, kuid see on sagedasti üliväikeses kirjas ega ütle midagi tarbijale, kes pole keemik. Seega aitab tavatarbijal head valikut teha riskipiktokrammide ja ökomärgistuse jälgimine tootel.
Valige tooteid ilma punases rombis olevate riskipiktogrammideta.
Valige tooteid, millel on Euroopas tuntud ja tunnustatud standardne ökomärgistus. Näiteks "Eurolilleke" ja Skandinaavia "Svanen" ehk luik garanteerivad loodussõbralikuma lähenemise, aga lisaks sellele ka hea puhastustoime, sest neid toodete toimevõimet kontrollitakse standardtestidega:
Samal ajal tuleb endale aduda, et ka riskipiktogrammideta ja ökomärgisega tooted võivad sisaldada kahjulikke aineid väikesel määral, mis keskkonda jõudes omavahel kumuleeruvad. Seega ületarbimine pole igal juhul hea. Samas oleks ka kodukeemia täielik vältimine raske ülesanne, sest oleme täna harjunud puhta kodu ja hügieenilise eluga.
Mis on roheline kodukeemia?
Tegelikult pole seda keegi defineerinud. Üldlevinud arusaam on, et tegemist on "toodete ja teenustega, mille mõju meid ümbritsevale keskkonnale ja inimtervisele on väiksem kui konventsionaalsetel toodetel ja teenustel, säilitades samaaegselt efektiivsuse ja tulemuse". Seega võib "rohelisteks" nimetada puhastusvahendeid, mis põhinevad peamiselt otse loodusest tuleneval toorainel muutumatul kujul, eeldusel, et need on vähemalt sama hea puhastustoimega kui konventsionaalsed kodukeemiatooted.
Kas ja miks on rohelised tooted tavalistest kallimad?
Jah, roheliseks nimetatavad tooted on alati kallimad. Looduslikud toorained on alati kallimad kui sünteetilised, sest neid on kallim kätte saada. Tõeliselt looduslikke tooraineid on tootmises veel ka vähe, väike maht toob aga kaasa ka suhteliselt kõrgem.
Siiski - kasutada ökomärgistusega tooteid on ainus võimalik tee, mis arvestab meie laste, lastelaste ja planeedi Maa tulevikku.
Paljud pereemad tahaksid olla "rohelised", kuid ei suuda loobuda kloorist. Kas on olemas rohelist alternatiivi kloori sisaldavatele toodetele?
Nüüd ma põhjustan Sulle pettumuse, sest tegelikult väga head alternatiivi ei ole olemas. Valgendavad lisandid nagu klooriühendid või naatriumperkarbonaat pesupulbris valgele pesule on unikaalsed ained, mis omavad pleegitavat võimet toimuvast keemilisest reaktsioonist tulenevalt.
Ma olen töötanud aastaid Skandinaavias professionaalidega, ning seal on täiesti loomulik, et kloorühendeid kasutatakse. Kui mitte palju, siis hädaabiks igal juhul. Näiteks on igas restoranis alati üks pudel, millega töödeldakse kohvitasse näiteks üks kord nädalas. Sest tõesti, pole midagi efektiivsemat pigmendiplekkide või musta hallituse eemaldamiseks.
Samas olen testinud paljusid rohelisi tooteid ja need tõesti vähendavad vajadust kloori kasutada. Kui ma aga oma patte tunnistan, siis mul on ka endal alati üks pudel hädajuhtumiteks kapis. Kasutan seda ehk korra kuus. Seega kui mitte vältida, siis vähendada kloori sisaldavate toodete kasutamist on igaühele jõukohane. Ja muuseas, kloori efekt ei põhine alati sellel, et mustus eemaldatakse - sageli see lihtsalt valgendatakse, nii et see enam pole nähtav.
Astrid Andresson (PhD, pildil) on lõpetanud Tartu Ülikooli ja töötanud üle 30 aasta mitmetes Põhja-Euroopa riikides labori-, arendus- ja müügijuhina. Hiljuti lõi Andersson ettevõtte Ecorun, mis turustab 100% rohelisi puhastusvahendeid Baltimaades, Skandinaavias ja Soomes.
Milliseid puhastusvahendeid kasutad kodus Sina? Kas pöörad tähelepanu puhastusvahendite tervise- ja keskkonnamõjule?
