Enamus inimesi ei mäleta oma esimesest kolmest-neljast eluaastast midagi. Mõne jaoks algavad lapsepõlvemälestused koguni alles seitsmendast eluaastat. Selle fenomeni teaduslik nimetus on lapseea amneesia. Miks see meiega juhtub?
Ühest vastust ei ole teadlased siiani suutnud välja selgitada. Esialgu arvati, et aju võime mäletada ei ole beebi- ja väikelapseeas lihtsalt piisavalt arenenud. Nüüdseks teame, et see ei ole tõsi - kuuekuuse beebi lühiajaline mälu kestab minuteid ja pikaajaline mälu vähemasti nädalaid. Koolieelikud mäletavad aastate taguseid sündmuseid. Lapsed ja teismelised mäletavad oma elust varasemaid sündmuseid kui täiskasvanud. Seega ei ole lapseea amneesia niivõrd seotud mälestuste moodustamise võime, kuivõrd väikeste laste võimetusega mälestusi alles hoida.
Siin mängib rolli ka keeleoskus. Teadlased on avastanud, et mida varem õpib laps end sõnades väljendama, seda varasemad on ka tema mälestused. Seega võib arvata, et mälestused, mida me ei oska enda jaoks sõnadesse panna, kipuvad kaduma.
Järgmiseks mängib lapseea mäletamisel rolli sotsiaalne faktor. Mida rohkem on perekonnas kombeks möödunud sündmusi üheskoos meenutada, seda kauemaks jäävad need sündmused lapsele ka meelde. Näiteks on antropoloogid leidnud, et Maori kogukonna täiskasvanutel on maailma varaseimad lapsepõlvemälestused - nad mäletavad oma elu umbes alates 2,5 aastane olemisest. Maori kultuuri oluliseks osas on perekondlik lugude jutustamine. Tihti mäletame me oma lapsepõlvest just neid lugusid, mida on perekonnas hiljem üle räägitud, sest läbi rääkimine aitab mälestusi kinnistada ja alles hoida.
Nõnda on ka see, mida me oma lapsepõlvest mäletame, seotud kultuurierinevustega. Kui Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas räägivad vanemad pigem laste individuaalsetest kogemustest, siis Aasia kultuurides pööratakse rohkem rõhku lapse suhtele välismaailmaga. Nii mäletab Ameerika täiskasvanu oma varasest lapseeast pigem spordivõistlusel võidetud aukirja, Hiina täiskasvanu aga koos klassiga õpitud lastelaulu.
Lõppkokkuvõttes on aga lapsevanemana tähtis teada, et kuigi me ei mäleta oma esimesi eluaastaid hiljem, mõjutavad just esimesed eluaastad inimese kujunemist elus kõige enam - eriti see, kuidas ema ja isa oma lapsesse suhtuvad ning temaga suhtlevad. Beebi või väikelapse väärkohtlemine kujundab negatiivselt tema käitumist hiljem elus, nii suurema lapse kui ka täiskasvanuna - olenemata sellest, et ta end mõjutanud juhtumeid ise meenutada ei suuda.
(Allikas: IFL Science)
Millisest east pärinevad Sinu varaseimad mälestused?
