(Foto: Huvitav tähelepanek karantiinipäevilt: lapsed lähevad õhtuti vabatahtlikult magama. Või lihtsalt kustuvad varakult! Üks selle õudse olukorra toredamaid kõrvalmõjusid!)
Eestis kehtestatud eriolukord raputas meid kõiki, tahaksin öelda. Kõiki kahjuks nähtavasti veel ei raputanud, sest jätkuvalt sõidetakse reisile, peetakse pidusid ja veedetakse aega avalikes kohtades, selle kõigega muidugi ka sotsiaalmeedias naiivse ükskõiksusega hoobeldes. Nii kurb kui see ka ei oleks, teame teiste riikide näitel, et hullem on alles ees. Kriis alles tuleb. Ja tuleb, sest osa meist ei võta olukorda tõsiselt.
Meie pere jäi kodusesse karantiini kohe, kui uudis ülinakkava koroonaviiruse riigisisesest levikust avalikuks tuli. Mitte sellepärast, et kardaksime enda või laste surma, vaid sest teame, et viirus vajab levimiseks vaid üht: peremeest. Meie oma kehasid viirusele levimiseks laenata ei soovi. Niisiis panin (hirmuga, sest väikeettevõtted teadupärast ei pruugi viiruse hävitustööga kaasnevat majanduslangust üle elada) oma väikese sisustuspoekese kinni ja saatsin töötajadki kaugtööle. Lapsed võtsime ära lasteaiast ja koolist juba enne, kui koolid ametlikult suleti. Pereisagi, kellel õnneks on sobiva loomuga töö, töötab kodust.
Täna on esimene kodune koolipäev. Äratus seati hommikul piisavalt varajaseks, et koolipäeva alguses saaks e-kooli sisse logida ja tööle asuda. Paraku selgus (nagu karta ju oligi), et keskkond nii suurele survele vastu ei pea, kuid tänu õpetaja ettenägelikkusele olid juhised koduse õppetöö korraldamiseks ka e-maili peale saadetud. Tõele au andes oli meil terve koolipäev juba kella poole üheteistkümneks tehtud. Hommikuse emakeeletunni raames lugesime ja õppisime jutustama "Punamütsikest" ning koolijüts koos nelja-aastase õega tõi tüki ka ettekandele. Oli väga meelelahutuslik! Siis oli käes aeg rehkendusteks, mis samuti operatiivselt ära tehtud said. Kunstiõpetuses aga liimisime-kleepisime kogu perega - ka kaheaastane vennake sai näputööst osa!
Aiman, et vanemate kui esimese klassi jütsidega on koolitöö ilmselt märkimisväärselt stressirohkem, kuid nagu meiegi koolipere rõhutanud on, ei kavatse keegi lapsi manitsema, takka kiirustama või halvasti hindama hakata, sest e-kool on maas või koduõpe ei suju plaanipäraselt. Tasa ja targu harjume kõik uue olukorraga (eriti õpetajad, kelle jaoks ju koduõppe korraldamine märkimisväärselt suuremat töömahtu tähendab) ja anname endast parima, et kõik sujuks. Vanematel ei maksa end oskamatuse pärast koduõpet laitmatult korraldada ülearu piitsutada - nähkem seda praegust olukorda kui võimalust tasa teha kõik see, mida muidu argielus nautida ei jõua. Ühine aeg, sügavad vestlused ja mõtisklused, praktiliste oskuste omandamine vanemate kõrvalt... see kõik on ka lapse arengu juures väga oluline!
Tööelu korraldame kordamööda. Kord on pereisa kolleegidega videosilla vahendusel ühenduses ja mina ehitan raudteid ja legomaju, siis jälle vahetame ning mina saan naasta Emmede Klubi tööülesannete ja oma e-poekese töö (sest just sedakaudu loodame raskel ajal elus püsida) korraldamise juurde. Niiviisi päev korraga püüame selle kummalise ulmefilmi meenutava elukorraldusega harjuda. Ja mis peamine: vähemalt oleme koos!
Üks põhjustest, miks meie viivitamatult karantiinijäämise otsuse vastu võtsime, oligi nende inimeste kaitseks, kes koju jääda ei saa. Eeskätt arstid, korrakaitsjad ja lasteaednikud, aga ka poemüüjad ja apteekrid. Iseenesestmõistetavalt ei saa kõiki ettevõtteid ja asutusi lihtsalt sulgeda - nii jookseks kogu meie ühiskonnakorraldus päevapealt rööbastelt maha. Niisiis ongi tähtis, et meie, kes me vähegi saame, püsiksime päriselt ja eranditult kodus.
Muidugi ei saa ka mina (eriti oma suure kokandushuvi juures) üle ega ümber põletavast toiduvarude teemast. Karantiini jäänuna on varumine meie pere jaoks A ja O, sest ka toidupoes käimine tähendaks karantiini rikkumist. Seda enam, et pere on suur ja sööb nüüd kõik toidukorrad eranditult kodus, peavad varud olema korralikud. Sellest, mida ja mismoodi me endale tagavaraks koju tuua lasknud oleme, saad vaadata videost:
Head sõbrad! Hoidke end ning püsige terved. See eriolukord on kohutavalt raske, hirmutav ja ebamugav meie kõigi jaoks, kuid vaid oma harjumuspärasest mugavustsoonist ja argirutiinist väljudes ning korralikult toas püsides saame sellele koledale viirusele punkti panna.
