Pooled alustavatest õpetajatest ei pea ametis vastu üle viie aasta, mille üks oluline põhjus on süüdistavad ja sõimavad lapsevanemad. Nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht jagasid möödunud nädala lõpus õpetajate päeva puhul õpetajate lugusid, mis sisaldavad võikaid kiusamisjuhtumeid.
Muudetud nime all rääkisid mitmed õpetajad Postimehele, et õpetajatöö teevad väljakannatamatult raskeks just lapsevanemad. Vanemad, kes süüdistavad oma lapse halbades hinnetes või erivajaduses õpetajat. Seda agressiivselt, õpetajat lolliks nimetades, roppe sõnu kasutades, kell kümme õhtul helistades või kirjutades jms. Üks õpetaja sai sõimata ja ametliku kaebuse sellepärast, et laps sai käitumishindeks "eeskujuliku" asemel "hea". Mitukümmend aastat õpetajana töötanud ja õpetajate töölt lahkumise põhjuseid Tartu Ülikoolis uurinud Evelin Salu sõnul on lapsevanemate seesugune suhtumine ajaga aina süvenenud.
Lapsevanemate eeskujul suhtuvad õpetajaisse ka lapsed. Üks õpetaja kirjeldas oma kogemust: õpilased lükkavad tunni ajal laudu pikali, viskavad õpetajat taaraga, sikutavad vahetunnis õpetaja seeliku üles, sõimavad nii räigete sõnadega nagu "s*tu verd, l*ts".
Ka Eesti Päevalehele intervjuu andnud õpetaja Nele on kuulnud laste suust kõikvõimalikku sõimu, sealhulgas "sure põrgus, kuradi lipakas" ja mine pudeleid korjama. Kui lapsevanemad tema peal telefonis esimest korda karjusid, nii et õpetajal jalad värisema hakkasid, sai Nele aru, kust laste kõnepruuk pärineb. Näiteks soovitas Nele haridusliku erivajadusega lapse vanemal taotleda lapsele võimalust õppida väikeklassis. Vanemad vastasid sõimuga: miks te soovite meie last lolliks tembeldada? Õpetaja ise on ebapädev ega oska õpetada!
Praegu küsib Nele kummastusega: kust tuleb vanematel mõte, et õpetaja tahab lastele halba? Kas õpetaja käib viis aastat ülikoolis selleks, et lapsi kiusata? Õpetaja palk pole ka nii suur, et seda tööd raha pärast teha, lisab ta.
„Ma ei saa aru, miks kodus lapsi niimodi kooli vastu üles krutitakse. Laps võtab ju kodusräägitu kooli kaasa,“ kommenteeris üks õpetajaist Postimehele. „Kui kodus räägitakse, et kool on nõme koht, siis laps tulebki selle arvamusega kooli ja ta ei varja seda.“
Milline lapsevanema suhtumine kooli ja õpetajatesse on lapsele kasulik?
Lapse rõõmsa ja eduka koolitee juures mängib vanemate suhtumine koolisse olulist rolli. Ka laps ei austa kooli, õpetajaid ega õppimist, kui tema vanemad seda ei tee.
Septembri alguses avaldasime nii lapsevanemate kui ka õpetajate nõustamisega tegeleva Innove Rajaleidja artikli, kus juhendatakse vanemaid oma last õpiteel toetama. Laps saab vanema hoiakutest aru isegi sõnadeta – kehakeelest, hääletoonist.
- Ole ise õppimise suhtes positiivselt meelestatud – uued teadmised, oskused ja avastamine on nii põnevad!
- Ära kanna oma kogemust koolist ja õppimisest lapsele üle. Kool ei ole täna enam selline nagu kunagi, palju on muutunud ning nii olukord kui ka laps on erinevad.
- Hinda ja tunnusta lapse jõupingutusi, mitte ainult häid hindeid. Ära võrdle last klassikaaslastega. Eksimused on lubatud. Ära sunni last täiuslikkusele, kuid innusta teda jõukohaselt pingutama ja mitte kohe loobuma.
- Õpeta lapsele, kuidas tulla toime tugevate tunnetega ja kaotusega (nt spordis).
Iga vanem peaks mõistma, et tema laps veedab koolis väga suure osa oma lapsepõlvest, mistõttu perekonna ja kooli vaheline hea läbisaamine on lapse heaolu jaoks väga tähtis.
Innove Rajaleidja Lääne-Eesti piirkonna juht Tiina Kütt kommenteeris Emmede Klubile, et vanemad peavadki oma laste eest seisma, kuid seda tuleb teha viisakalt ja eesmärgiga lahendusi leida.
„Kõige olulisem asi lapse eluteel toetamise juures on teda ümbritsevate täiskasvanute vaheline koostöö. Kui lapsevanemad, õpetajad, tugispetsialistid jt saavad aru, et nad on ühe ja sama asja eest väljas – et lapsel oleks parem,“ ütles Kütt. „Kõige ebaefektiivsem probleemide lahendamise viis on vastandumine, üksteise süüdistamine, mida paraku esineb meie ühiskonnas tõesti liiga palju.“
„Koostöö alus on alati süüdistuste vältimine. Koostööd saab alustada ja soodustada igaüks, ka lapsevanem. Lapse probleemi tõttu kooli minnes või helistades mõtle juba ette, millised küsimused aitaksid juhtunut välja selgitada ja lahendada. Ründavad küsimused (Mis teil siin toimub? Keegi kiusas minu last!) ei saavuta tavaliselt eesmärki. Selle asemel alusta suhtlust avatud meele ja avatud küsimustega (Ma olen kodus märganud/kuulnud, et laps…. Kuidas teile koolis/lasteaias mulje on jäänud, kas olete ka midagi märganud?).
Selles artiklis rääkisime õpetajate kiusamisest. Lisaks sellele esineb koolides ka õpilaste kiusamist, nii kaaslaste kui paraku vahel ka õpetajate poolt. Kas Sinul on samuti rääkida lugu koolikiusamisest – õpetajana, lapsevanemana, lapsena? Kirjuta toimetus@emmedeklubi.ee ja paneme loo koos kirja! Kui soovid, võid jääda anonüümseks.
