Lapsest saab kiusaja ema-isa eeskujul

Lapsest saab kiusaja ema-isa eeskujul

19. Sep 16:41 Emmede Klubi Emmede Klubi

Sügis on käes ja kool taas alanud, mistõttu räägitakse meedias praegu väga palju ka koolikiusamisest – sellest suurest probleemist, mis rikub statistika järgi ära umbes 20–25% laste koolirõõmu. 

Kuigi kiusamisjuhtumid pole kunagi mustvalged, kiusajad pole pahad ja kiusatavad head lapsed, ning kiusajaks võib osutuda igaühe laps, saab kiusamist soosiv või tauniv suhtumine ikkagi alguse kodust. Nõnda on sedastanud mitmed spetsialistid. Jagame nende arvamusi, et inspireerida kõiki lapsevanemaid oma lastele kiusamisvabaks eluks eeskuju andma!

Psühholoog-nõustaja Toivo Niiberg on selgitanud, et oma ea ja arusaamisvõime tõttu ei ole lapsed võimelised oma vanema käitumist kahtluse alla seadma, neile tundub hea ja õige kõik see, mida lapsevanem teeb. Oma vanemate nii positiivset kui halvemal juhul ka negatiivset käitumist hakkab laps matkima.

"Mõelge, kas teete kunagi teiste kulul oma lapse ees pahatahtlikku nalja?" küsib Lastekaitse Liidu endine juht Loone Ots. "Olete kunagi restoranis teenindajaga ebaviisakalt rääkinud või sõimanud mõnda kassapidajat? Isegi kui arvate, et laps selliseid asju ei märka, õpib ta alateadlikult vanema eeskujul käituma." Sama on nentinud ka psühhoterapeut ja koolitaja Merit Lage.

Kirjanik, ettevõtja ja joogaõpetaja Pamela Maran kirjutab Facebookis: "Issand, no vaata, mis riided sel seljas on!"
"Appi. Mis ta mõtles, et on lauta tulnud või?"
räägivad kaks täiskasvanut omavahel kellestki kolmandast.

Samal ajal lippavad esimeses klassis ringi rõõmsa näoga lapsed, kellel seljas lohvakad puuvillased püksid, kel pisut boršine pluus, kel on peas patsid, mis kole viltu punutud (Arabella). Lapsed ei näe veel seda, mida täiskasvanu kohe tähele paneb. Küll aga nad kuulevad seda.

Koolikiusamine ei alga lastest, vaid on õpitud vanematelt. Ükski väike laps ei märka teise sotsiaalset staatust, vanemate rahakotti, näo ilu, riidebrändi või plekki varrukal. Nad näevad üksnes südant. Nad ei tea Nike'i, Guessi, Takko Fashioni või Armani kuvandit. Nende sümpaatia kujuneb teise hinge märkamisest, mitte millestki välisest.

See kaunis omadus tapetakse kodus. Laps kuuleb, kuidas vanemad jagavad hinnanguid, sildistavad, lahterdavad, mõistavad kohut. Me ei saa pimedad olla - need puhtad hinged ei kasva iseenesest kiusajaiks, vaid ainult täiskasvanu eeskujul.

Me võime noomida ja kutsuda üles noori palju tahes, aga kui me ei kutsu üles vanemaid, on see vaid sõnum liivale. Meie peame muutuma. Muutuma ka võõraste laste seas."

Lastepsühholoog ja Rajaleidja Lääne-Eesti piirkonna juht Tiina Kütt kirjutab, et igas kodus peaks rääkima, et kiusata ei tohi, ja juhendama lapsi, kuidas täpselt toimida kiusamist nähes või kogedes, kuid veelgi olulisem on eeskuju. "Kui lapsevanema sõnad ja teod lähevad vastuollu, siis laps õpib ikka tegudest. Kuidas me lapsevanematena omavahel räägime? Kas me kritiseerime kodus telekat vaadates ühe naise kleiti, teise mehe prille? Kas astume vahele, kui näeme bussi­peatuses lapsi kaklemas? Kiusamine ei ole kooli, vaid ühiskonna probleem." 

Samuti märgib ta: „Märka oma lähedasi, pane tähele, kui kellelgi on mure. Mina tahaksin aga öelda, et märka lisaks oma lähedastele ka teisi inimesi! Märka isegi seda inimest, keda sa kunagi näinud pole ega eales näe, kuid kelle pihta on suunatud sinu sulest tulev anonüümne internetikommentaar. Ka tema on kellegi lähedane. Inimene, kellele uisapäisa kirjutatu võib väga haiget teha. Kui igaüks meist suudaks oma keelt ja väljaütlemisi natukene rohkem taltsutada, oleks maailm juba palju parem paik elamiseks.“

Seega mõtle Sinagi täna järele, millist eeskuju oma lapsele tegelikult annad. Kas räägid oma lapsele, et kiusata ei tohi? Kas pahandaksid lapsega, kui tuleks välja, et ta on mõne klassikaaslase riideid norinud? Kuid...

Kuidas käitud näiteks Vabariigi aastapäeva vastuvõttu või Eurovisiooni vaadates – kas arvustad teiste inimeste välimust? Milliste sõnadega arutad sõbrannadega tuntud blogijate üle? Millises toonis internetikommentaare teiste emade valikute kohta Facebooki või foorumisse kirjutad? Jah, ka anonüümselt kirjutatu mängib rolli lapse kiusajaks kasvamisel, sest ühel päeval asub temagi interneti kasutama, ja isegi kui ta ei näe solvangu all just Sinu nime, õpib ta, et selline suhtlemisviis on õige – täiskasvanud ju teevad nii!