Eesti inimestest umbes 2,3% elavad absoluutses vaesuses ning umbes 6,5% inimestest ei saa endale lubada meie ühiskonnas levinud hüvesid.
Absoluutne vaesus on elu allpool elatusmiinimumi - kui inimesel on elamiseks raha vähem, kui 221 eurot. See tähendab, et Eestis on umbes 30 500 inimest, kes ei ole võimelised end ära elatama.
Ilmajäetuses elavad inimesed on need, kes ei saa endale lubada meie ühiskonnas levinud hüvesid. Selliseid inimesi on Eestis umbes 6,5% elanikkonnast.
Ilmajäetuteks loetakse neid inimesi, kes ei saa endale võimaldada viite või enamat järgmistest asjadest:
- Üüri- ja kommunaalkulude tasumist.
- Kodu piisavalt soojana hoidmist.
- Ettenägematuid kulutusi.
- Üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist.
- Nädalast puhkust kodust eemal.
- Autot.
- Kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist.
- Kulunud riiete asendamist uutega.
- Vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid.
- Kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal.
- Regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist.
- Vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokku saamist, et koos süüa-juua.
- Vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.
Kolmanda näitajana hinnatakse suhtelist vaesust. 2019. a hinnati suhtelises vaesuses elavateks inimesi, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek jäi alla 611 euro. Suhtelises vaesuses elab 20,7% Eesti elanikkonnast.
Suhteline vaesus ei tähenda, et inimene ei saaks oma eluga hakkama või teeniks elamiseks liiga vähe, vaid suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Piltlikult öeldes võib suhtelises vaesuses elav inimene küll hästi teenida, aga kuna teistel ümberringi on veel suurem sissetulek, tekib ebavõrdsus,“ selgitas Müürsoo.
Allikas: Statistikaamet
