Lapsevanemate, eelkõige emade seas on üha enam levinud enda ja oma lapse elu kajastamine sotsiaalmeedias. See aga avab ukse lapse isikliku info pahatahtlikuks kasutamiseks – näiteks võivad võõrad lapse foto kaaperdada.
Laste piltide kaaperdamisest internetis kirjutab lastekaitse liidu ajakirjas Märka Last Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant Keily Traks.
Vanemlikku veebipraktikat, kus sotsiaalmeedias jagatakse lapse pilte ja tema kohta käivat informatsiooni, nimetatakse võrguvanemluseks (sharenting). AVG uuringu (2014) kohaselt on lausa 81% kuni kaheaastastele lastele loodud vanemate poolt digitaalne jalajälg.
Emasid ajendab võrguvanemlusega tegelema laste piltide jagamisega saadav positiivne kogemus ja emotsioon, näiteks soov hoida sõpru ja sugulasi lapse kasvamisega kursis, saada emotsionaalset ja sotsiaalset toetust, kuid selline tegevus võib endaga kaasa tuua ka harvadel juhtudel ebameeldivusi.
Üheks taoliseks võrguvanemlusega kaasnevaks probleemseks kogemuseks võibki olla lapse digikuva kaaperdamine (digital kidnapping), mille all mõistetakse olukorda, kus võõras võtab sotsiaalmeediast ilma luba küsimata lapse foto ja kasutab seda mingis teises kontekstis, näiteks esitleb võõrast last enda omana. Eestis on avalikkusele laiemalt teada kaks üsna hiljutist lapse digikuva kaaperdamise juhtumit.
Eeltoodust lähtuvalt uuris Traks oma magistritöös, kuivõrd emad tajuvad erinevaid võrguvanemlusega kaasneda võivaid riske, eelkõige lapse digikuva kaaperdamist, ning kuivõrd on nad ise pidanud võrguvanemluse varjukülgedega kokku puutuma.
Identiteedivargus
Lapse digikuva kaaperdamise korral kasutatakse fotot ilma nõusolekuta ja luuakse sinna juurde võltsnarratiiv, mistõttu võib sellist käitumist pidada üheks identiteedivarguse (identity theft) vormiks.
Uuringust nähtus, et Eesti emadele on sellised olukorrad siiski üsna võõrad ning isiklikke kogemusi oli jagada vaid vähestel. Küll aga oskasid emad välja tuua olukordi, mida nad olid kuulnud või ise sotsiaalmeedias kohanud. Näiteks oli teada näide ühest eestikeelsest beebigrupist, kus naine esitles võõrast last enda omana ning lapse surma lavastades kogus leinavate grupiliikmete toetavaid sõnumeid ja rahalist toetust.
Ilmnes ka veel teinegi sarnane näide, mida on ka Eesti avalikkuses esitletud, kus võõras naine oli varastanud lapse digikuva ning esitlenud võõrast last sotsiaalmeedias enda lapsena. Hoopis teistlaadi kokkupuude lapse digikuva kaaperdamisega oli aga emal, kelle lapse foto varastati ja see lisati seksuaalse alatooniga veebilehele, kus siis last pakuti kui saadaolevat “kaupa”.
Õigusriive ja moraalne kahju
Moraalse kahju tekitamise juhtumite korral on rikkumiseks ilma nõusolekuta inimese andmete kasutamine ja õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumite korral käsitletakse rikkumise all olukorda, kus lapse andmeid kasutatakse ilma vanema nõusolekuta turunduslikul eesmärgil.
Näiteks oli ühel emal kogemus õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumiga, kus ettevõte kasutas tema lapse pilti, et oma toodet reklaamida. Nimelt tegi ema oma lapsest pildi x-kohas, kus ta sotsiaalmeedias ka ettevõtte kohana märkis. Mille peale ettevõte ilma loata postitas pildi ka veel enda sotsiaalmeedia kontole.
Üsna levinud olid ka moraalse kahju tekitamise juhtumid. Näiteks võib foto jagamine tekitada vanemale moraalset kahju juhul, kui lapse fotot jagatakse Facebooki grupis või Messengeri privaatvestluses selleks, et ema lapsekasvatamise praktikaid kritiseerida ja ema seeläbi naeruvääristada või häbistada; võõras kasutab lapse pilti müügikuulutuses; pereliikmed või lähedased sõbrad jagavad lapsest pilti nii omavahel kui kolmandatele isikutele.
Mida teha?
Võib öelda, et loata teise isikliku informatsiooni võtmine ja kasutamine on muutumas sotsiaalmeedias üha aktsepteeritumaks normiks. Sellele viitab asjaolu, et emad ei pidanud lapse pildi kasutamist õigusi riivavatel juhtudel sugugi pahatahtlikuks teoks, vaid pigem hetkeemotsiooni ajel toimunud tegevuseks. Samuti tunnistasid mitmed uuringus osalenud emad, et on ilma nõusolekuta teise lapse pilti kasutanud, kuid samamoodi tahtmata halba või mõtlemata oma teo eetilisusele.
Kõigi kolme eeltoodud lapse digikuva kaaperdamise juhtumi korral on tegemist rikkumisega, mis on erinevatest seadustest tulenevalt karistatavad ning vanemal on õigus abi saamiseks pöörduda kohtusse. Aga enne kohtuteed on veel teisigi võimalusi nõusolekuta pildi kasutamisega tegelemiseks. Näiteks soovitab Andmekaitse Inspektsioon pöörduda pildi eemaldamiseks esmalt lapse fotot loata kasutanud isiku poole, kui isik ei ole nõus pilti kustumata, siis on võimalik pöörduda sotsiaalvõrgustiku haldaja (Facebook, Instagram) poole. Lisaks on võimalik küsida abi ja nõu nii Andmekaitse Inspektsioonilt kui ka veebikonstaablilt.
Emade soovitused, kuidas hoiduda negatiivsetest veebikogemustest:
- Vaadata kriitiliselt üle pildi sisu – ebatavalist, kõneväärset (kuuekuune sööb jäätist, kaheaastane joob Coca-Colat) või huvitava elemendiga (ilus riietus) pilti võidakse tõenäolisemalt nõusolekuta kasutada.
- Muuta sotsiaalmeedias sõprusringkond või lapse pildi jälgijaskond kitsamaks.
- Jagada lapsest pilte pigem Messengeri privaatvestlustes.
- Postitada lapsest vähem pilte.
- Kasutada pildil lapse nägu varjavat kujutist (emotikoni, kleepsu, näoilme hägustamist).
- Rääkida lähedaste inimestega oma pere privaatsuse piiridest lapsepiltide jagamise suhtes, kes lapsest pilte võivad omada ning mis tingimustel neid võib edasi saata.
Loe põhjalikumat ülevaadet tööst ajakirjast Märka Last!
Kuidas kaitsed Sina oma lapsi digitaalse kuritarvitamise eest?
