Kerttu ootas üheksa kuud seda maagilist hetke, mil ta vaatab oma vastsündinud last ja tunneb kurikuulsat emaarmastust esimesest silmapilgust. Kuid see hetk ei tulnudki. Foto: erakogu
Kerttu Vesik (37) on üks neist vapraist Eesti naistest, kes tuli raskest sünnitusjärgsest depressioonist välja võitjana. Esimesed tundemärgid, et naine vajaks abi, ilmnesid juba raseduse ajal (loe Kerttu loo esimest osa SIIN). Rasedus lõpes šokiga - seda kurikuulsat ja maagilist armastust esimesest silmapilgust, sünnitusele ei järgnenud. Oma loo teises osas jutustab Kerttu:
"Sünnitusvalusid hakkasin tundma kaks päeva enne ametlikku tähtaega varahommikul, umbes kella kolme või poole nelja paiku. Alguses ei midagi erilist, kuid siiski piisavalt, et end voodist välja nihverdada ning enda ja oma kõhuga mujal tegeleda. Huvitaval kombel ei tulnud mulle kordagi pähe mõtet, et “need on lihtsalt tavalised kokkutõmbed ja mitte sünnitus” - küll see loodus on ikka tark. Tatsasin kodus ringi, proovisin erinevaid valu leevendavaid asendeid ja hingamist (siinkohal sügav kummardus Diana Lehe ja rasedate jooga tundide ees, tõepoolest oli neist palju abi) ning lausa nautisin valusamate tuhude ajal oma kuumava otsaesise toetamist vannitoa kraanikausi jääkülmale servale – sellest kujuneski mu “lemmikasend” kuni lapse saabumiseni.
Poole üheksa ajal hommikul, kui tundus, et nüüd läheb asjaks, äratasin ettevaatlikult abikaasa, kelle erutust pidin jahutama palvega süüa enne haiglasse minekut ära vähemalt üks võileib, sest Perekooli loengute tarkusele tuginedes pelgasin abikaasa “töövõimetuks” muutumist, kui seda pika-pika-pika-pika sünnituse järel kõige enam vaja läheb. Jah, just pika - mingil põhjusel olin täitsa veendunud, et mu sünnitus kestab vähemalt 72 tundi. Esimesed sünnitused pidid väidetavalt olema need kõige pikemad ja raskemad.
Haiglasse jõudsime kella kümne paiku. Läbivaatustoas avanesid veed ning avastati, et avatus on juba praktiliselt täismahus - algas kiire ratastooliralli sünnitustuppa. Oi, küll mul oli sünnitustoa jaoks välja mõeldud palju plaane. Kindlasti tahtsin ma ära proovida naerugaasi, mis kusagilt seina peal asuvast torust tulema pidi. Siis oli mul plaanis ära proovida kõik need erinevad sünnitusasendid, mille jaoks sünnitustoas võimalused loodud on - pukid, padjad, jne. Sest aega pidi ju olema palju, ning kuidagi pidi seda aega ju sisustama.
Tõsiasjaks kujunes aga see, et ainus valu leevendav asend oli poolkummargil sooja dušši all, siis naksti külili sünnituslauale, abikaasal kõvasti käest kinni hoides kolm kõvemat punnitust ja vähem kui veerand tundi hiljem olin EMA. Põmm!
On ilmselt täiesti kohatu, ent siiski tõepärane võrdlus, et äsjasündinud laps meenutab oma peenikeste harali käte-jalgadega kolme ja poolt kilo viinereid, mis sulle rinnale pannakse – natuke nagu laialivalguv ja võdisev tundus see kõrgeima Apgari hinnangu saanud pamp mu peal. Aju ei tahtnud kuidagi jõuda järele faktile, et nüüd on rasedus läbi ning emadus alanud, õieti ei saanud ma millestki aru, olin sõna otseses mõttes nagu puuga pähe saanud ning kõik ümbritsev paistis justkui helevalge udu sees.
Huvitav on veel ka see, kui tugevalt ja pikalt kestab alakeha värin peale sünnitust. Selline täiesti kontrollimatu adrenaliinivärin, mida kaduma sundida pole lihtsalt võimalik, isegi kui oma peas seda väga teha proovid.
Olin alles kohanemas mõttega, et nüüd on siis sünnitus läbi, kui ämmaemand ütles, et rebendeid ei ole, kuid emaka siseseinal on hematoom, ning et ta peab selle katki tegema, üleliigse halva vere välja laskma ja seejärel haava kinni õmblema. Peale haava õmblemist selgus, et hematoom täitub uuesti. Viis minutit hiljem suruti mulle näole hapnikumask, tehti üldnarkoos ning paari tunni pärast ärkasin opijärgses palatis. Oma suurenenud perega kohtusin veel tunnike hiljem, sünnitusjärgses peretoas.
Sünnitusmajas veedetud neljast päevast on jäänud mulle meelde vaid üleüldine hämming kõige toimuva suhtes, millele lisandus praktiliselt kohe ka mure lapse kaalu pärast. Uus paanikahoog leidis mind üles samuti sünnitusmajas. Ühel õhtul päris hilja. Tundsin vastupandamatut soovi sünnitusmajast lahkuda, ükskõik kas lapsega või ilma – soovi pääseda sellest piiratud kohast, tahtsin minna kõndima, liikuma, tegema ükskõik mida, et mitte selles väikeses toakeses olla .
Ei teagi tagantjärele öelda, kas liiga põgusa sünnitusjärgse kontakti tõttu lapsega või mingil muul põhjusel, jäi mul see paljukiidetud ja -räägitud “lapsesse esimesest silmapilgust armumise tunne” kogemata. See oli olnud kogu raseduse jooksul kõige oodatum maagiline hetk mu jaoks... Ja ma ei tundnud seda. Kohe üldse ei tundnud. Ja selletõttu tulevad mulle veel ka täna, aastaid hiljem seda lugu kirjutades, pisarad silma. Miks ma ei armasta oma last? Miks ei tunne MINA seda, mida KÕIK teised emaks saanud naised on tundnud?
Ja sellest hetkest, sellest vaiksest-väiksest küsimusest minu sees, algas mitte beebiroosa unenägu, vaid kõige valusam põrgu."
Mismoodi Kerttu kogemus edasi läheb, kuidas kulges elu beebiga, võid peatselt lugeda loo kolmandast osast Emmede Klubis. Samuti on Kerttu kogemus täismahus koos veel 11 Eesti ema kogemuse ning spetsialistide kommentaaride ja nõuannetega avaldatud sünnitusjärgsest depressioonist kõnelevas kogumikus "Vikerkaare taga vangis."
Kas Sina oleksid valmis oma kogemust sünnitusjärgse depressiooniga teistega jagama, et pakkuda mõistmist, tuge ja lootust? Saada oma lugu või soov lugu üheskoos kirja panna aadressile madiken.kytt@emmedeklubi.ee. Kui soovid, siis anonüümselt.
