"Eesti vanemahüvitise süsteemi üle oleks üldjoontes patt nuriseda. Enamiku teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on meil märksa pikemat aega võimalik veeta lapsega koos tema elu esimest osa, nii et kodus oleva vanema sissetulek on samal tasemel nagu enne lapse sündi," kirjutab Eesti Päevalehe arvamusküljel TÜ rakendusuuringute keskuse spetsialist Kerly Espenberg.
Igal süsteemil kipub aga olema ka kitsaskohti. Näiteks ei soosi Eesti vanemahüvitise süsteem isade lapsega koju jäämist. Samuti ei ole paindlikku võimalust tööd ja lapsega kodus olemist ühendada.
Täiesti ebaõiglane on süsteem aga siis, kui järgmine laps sünnib perre nii, et kahe lapse sünni vahele jääb napilt üle kahe ja poole aasta. Oletame, et naisel sündis laps 2012. aasta septembris. Sel juhul hakkas ta saama vanemahüvitist oma 2011. aastal teenitud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi. 2014. aasta aprillis, kui laps oli saanud pooleteiseaastaseks, läks naine tagasi tööle ja tema palk oli sama suur kui enne lapsega koju jäämist. Teine laps sündis naise perre 2015. aasta mais. Seekord arvestatakse vanemahüvitist naise 2014. aasta palga järgi, aga nii, et aprillist detsembrini tööl oldud aja ehk üheksa kuu töötasu jagatakse 12-ga, mitte üheksaga. Mis on tulemus? Sadu eurosid väiksem vanemahüvitis.
Kui küsida miks see nii on, vastab sotsiaalkindlustusamet: seadus määrab. Seadusi teevad inimesed ja õnneks saab neid muuta.
Loe tervet arvamuslugu SIIN.
Kuidas oled Sina rahul Eesti vanemahüvitise süsteemiga?
