Tänane Eesti Ekspress kirjutab, et kuigi vanemahüvitist saavate isade arv kasvab mühinal, on numbrid paljuski fiktiivsed. Vanemahüvitis võetakse isa nimele vaid rahalise kasu saamiseks, tegelikult on beebidega kodused ikkagi emad, kes sellisest korraldusest suures plaanis siiski vaid kaotavad.
2018. aastal hakkas kehtima seadusmuudatus, tänu millele saab vanemahüvitise kõrvalt ka üksjagu töist tulu teenida. Selle eesmärk oli muuta töö- ja pereelu ühitamine paindlikumaks, et lapsega kodus olev vanem saaks nt soovi korral osakoormusega tööd teha.
Enne seadusemuudatust, 2017. aastal oli vanemapuhkusel 8,9 protsenti isasid (2746 meest), mullu aga juba 16,4 protsenti (5003) – peaaegu kaks korda rohkem. Kurb tõsiasi on aga see, et tegelikult mehed oma lastega koju valdavalt siiski ei jää. Mullu käis vanemahüvitist saavatest isadest tööl koguni 73 protsenti.
Tegelikkuses hakati seda seadusmuudatust ära kasutama järgmises skeemis: isa võtab vanemahüvitise oma nimele, sest tema palk on olnud suurem. Isa jätkab hüvitist saades töötamist, mis võimaldab tal sisuliselt topeltpalka teenida. Ema tuleb aga lihtsalt töölt ära ja hoolitseb kodus lapse eest. Lühikeses plaanis saab pere nii rohkem raha kätte.
Pikas plaanis on selle mudeli puudujäägid aga päris suured. Mõned naised jäävad ilma ravikindlustuseta, teised võtavad end fiktiivselt töötuna arvele. Naiste tööelust kõrvale jäämine suureneb veelgi enam, mis suurendab omakorda soolist palgalõhet, kuigi algselt pidi uus seadus seda nimelt vähendama. Naisele ei tiksu nende aastate eest isegi pensionistaaži, mis omakorda vähendab tema tulevast sissetulekut. Ning isade osalemine laste kasvatamises samuti ei tõuse.
