Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt. Emadepäeva korraldades mõtles ta oma lasterikkale emale, keda selle tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud: "Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi."
1928. aastast hakati emadepäeva tähistama maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust kogu tähtpäev alguse sai. 1935. aastast juhtis emadepäeva tähistamist juba Riiklik Propagandatalitus ning Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu. Aktused ja üritused muutusid ametlikuks ja väga pidulikuks. Näiteks 1938. aastal võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid. Teiste seas ka 11 lapse ema Helmi Põllu, uue tähtpäeva juurutaja. Tollased ametlikud vastuvõtud Tallinnas olid suursündmuseks, sest vastuvõtule kutsutud emad said sel puhul tasuta pealinna sõita, neile korraldati pidulik lõuna ja kontsert teatris Estonia.
Alles 1936. aastal hakati propageerima emadele kingituste tegemist, sh metsalillede kinkimist, neile laulmist, spetsiaalsete karskusseltsi poolt kujundatud ja valmistatud emamärkide ostmist. Teatrites, raadios ja kinos hakati päeva tähistama vastava kavaga.
Emadepäeva tähistamine ja emadus olid Teise maailmasõja eel ja ajal paljudes Euroopa riikides eriliselt hinnatud. Rõhutati, et on tarvis rohkem lapsi, emadus tõsteti omaette väärtuseks. Sõja-aastatel emadepäeva sõnum teisenes, sest paljud emad vajasid kaotatud laste ja perekondade tõttu tröösti.
1988. aastal tähistati Eestis emadepäeva üle pikkade aastate avalikult taas mai teisel pühapäeval. Sellest alates on see uuesti aina rohkem riiklik ja koolipüha. Koolides, lasteaedades, teatrites, maa- ja linnavalitsustes toimuvad ametlikud aktused ja kontserdid, kirikutes tähtpäevajumalateenistused. Päeva riiklik tähistamine on hakanud vähendama emadepäeva kui perepüha tähtsust, sellest on saanud emade ja naiste ametliku austamise päev.
Eesti Naisliit annab alates 1998. aastast välja aasta ema tiitlit. Koos tiitliga saab autasustatu metallikunstnik Tiiu Aru kujundatud medali. Tiitli võib saada Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks last. Aasta Ema peab pälvima tähelepanu ja tunnustust ka oma ametitöös. Senini on aasta emaks valitud:
1998 nelja lapse ema, ajalooprofessor Sirje Kivimägi
1999 kahe lapse ema, Tartu Ülikooli õppejõud meditsiinidoktor Tiina Talvik
2000 nelja lapse ema, teenindustöötaja Krista Tomberg
2001 viie lapse ema, Kunda I keskkooli inglise ja soome keele õpetaja Katrin Reimus
2002 kolme lapse ema, Mikitamäe vallavanem Inara Luigas
2003 nelja lapse ema Merike Kull Palamuselt
2004 kolme lapse ema, Haapsalu muusikakooli viiuliõpetaja Maaja Moppel
2005 viie lapse ema Mulgi Kultuuri Instituudi juhatuse esinaine, Alli Laande, Lilli külast, Viljandimaalt
2006 kolme lapse ema, eesti keele ja murrete uurija Eevi Ross, Tallinnast
2007 seitsme lapse ema, Kanepi kirikuõpetaja Margit Lail
2008 viie lapse ema, Võrtsijärve Limnoloogiajaama teadlane Külli Kangur, Tartumaalt
2009 kahe lapse ema, Otepää ettevõtja Maie Niit
2010 kahe tütre ema, endine tippsuusataja Rutt Šmigun, Otepäält
2011 seitsme lapse ema ja 13 lapse vanaema, Tartu perearst Sirje Saar
2012 kolme poja ema, Loksa noortekeskuse juhataja ning Harjumaa kodutütarde vanem Margit Amer
2013 Viie lapse ja 12 kasulapse ema, Kasuperede Liidu juhatuse esinaine Malle Kobin, Hiiumaalt
2014 kolme lapse ema ja kuue lapse vanaema, Harju Maakohtu esimees Helve Särgava, Harjumaalt
Allikas: folklore.ee, naisliit.ee
