"Ma tahtsin koju jääda. Ma unistasin lapse saamisest, temaga koju jäämisest, õndsalt imetamisest ja päev läbi kaisutamisest. Ma lugesin kõiki uuringuid, mis kirjeldasid kasusid, mida laps vanemate töölt koju jäämise tõttu saab," alustab Liz Lewis oma ülestunnistust.
Pärast poja sündi ja temaga tegelikult koju jäämist avastas Liz aga enda hirmuks, et talle ei meeldigi koduse ema roll - hoolimata piiritust armastusest oma poja vastu. Nüüdseks julgeb naine seda ka tunnistada.
Esiteks avastas naine, et tööelust kõrvalejäämine on perele rahaliselt raske. Paljud pered ei saagi seda endale lubada. USA-s ei ole sellist pikka tasustatud vanemapuhkust nagu Eestis.
"Ma ei tundud end mugavalt, kulutades mehe teenitud raha juuksuris või maniküüris käimiseke. Ükskõik kui palju mees korrutas, et see on okei - ma tundsin end ikka süüdi. Samal põhjusel oli mul raske endale riideid osta," kirjeldab Liz.
Teiseks avastas naine, et koduste emade seltskond võib olla üsna õel ja omavahel võistlev - kelle mees töötab parema koha peal, kellel on uhkemini sisustatud kodu, kelle lapsed on tublimad.
Kolmandaks avastas naine, et mida kauem tema igapäevatöö oligi kodutööde tegemine, seda kõrgemaks ja jaburamaks muutusid tema ootused. Kui elu keerles lapse vaatamise kõrval vannitubade puhastamise, lõunasöökide etteplaneerimise ja pesu pesemise ümber, tundus iga põrandalt leitud loomakarv järsku oluline. Selline eluviis ei meeldinud talle.
Neljandaks oli aga Lizi poeg eriti keeruline beebi, kes kannatas pikalt ja raskelt koolikute all ja veetis enamuse päevast nutta röökides. Ta avastas, et terve päeva ainult lapsega üksi olles hakkab naine niigi raskes olukorras ülemuretsema asjade pärast nagu kas ta ikka sobib üldse emaks, ega laps liiga palju säilitusaineid ei söö, kas tema nahk on ikka piisavalt pehme, kas ta areneb normaalkiirusel jms. "Mu aju justkui põles," meenutab Liz.
"Vaatades oma abikaasat hommikul tööle minemas, tundsin ma nördimust. Tal oli võimalus põgeneda, ja suhelda teiste täiskasvanutega, minul mitte. Tal oli võimalus öö läbi magada, nii et keegi tema nibusid ei närinud. Kõik, mida mu abikaasa tegi, meenutas mulle kontrasti tema vabaduse ma minu orjuse vahel," kirjutab Liz, ja tunnistab ise, et kuigi need mõtted ei olnud ratsionaalsed, olid need tema tõelised emotsioonid.
Pärast kahte aastat naases Liz tööle ja tunneb nüüd, et töötava ema elu on tunduvalt vähem stressirikas, sest ootused iseendale on mõistlikumad.
(Allikas: Huff Post Parents)
Eestis on lapsega kuni kolmeks aastaks koju jäämine väga levinud, enne paari aasta möödumist naasevad naised tööpostile harva. Mida arvad Lizi ülestunnistusest? Kas sellised muremõtted on vallanud ka sind?
+1 !!!!
väga huvitav teemapüstitus. Ma mõtlen, et ma täiega armastan lapsega kodus olemist. Absoluutselt naudin pikki pudruseid hommikuid, vabadust minna sinna kuhu tahan ja kuna tahan ja kui ei taha kuskile minna siis on väga lahe terve päev pidžaamas olla.. armastan vaikseid lõunatunde, kodutööde tegemist koos lapsega, kaisus raamatute vaatamist ja legotornide ehitamist .. AGA ma mõtlen, et võibolla ma armastan ja naudin seda nii väga, sest ma pole põhimõtteliselt kunagi olnud ainult kodune ema.. selles mõttes, et lõpetasin baka 3 kuuse lapse kõrvalt ja kohe läksin magistrisse, aastase lapse kõrvalt alustasin järk-järgult töötamist, mida ka armastan. Selles mõttes, et minu elus on kõik toredad asjad olnud hästi tasakaalus ja ma olen selle üle väga rõõmus ja tänulik - tänulik, et lapse isa on hästi arvestav ja toetav ja et me saame omavahel teha kokkuleppeid, et mõlema tööd ja tegemised on tähtsad ja kumbki ei pea millestki päriselt loobuma. Nt ma kindlasti ei taha praegu panna enda 1,9a last aeda, et täiskohaga tööle minna, sest temaga kodus olemine on minu jaoks väga oluline.
Ma mõtlen, et minu arvates ongi tähtis, et emal oleks ka mingi nö oma asi, millega ta saab lapse kõrvalt tegeleda ja mis just teda sütitab - olgu selleks kaunite piltide tegemine, mõmmikute kudumine või püksipaaride õmblemine (mulle muuseas tundub, et väga paljud lahedad käsitöölised ongi oma hoo sisse saanud just sel ajal, kui nad on lapsega kodused) ja minu meelest on oluline neid tegevusi ja hobisid toetada - ma alati kodus räägin uhkusega, et vot see kaisuSipsik on ühe koduse ema käsitöö ja see püksipaar koduse ema õmmeldud ..😀