Ema ei ole superkangelane, ema on inimene!

Ema ei ole superkangelane, ema on inimene!

03. May 17:46 Emmede Klubi Emmede Klubi

Emasid nimetatakse tihti superkangelasteks, sest emad teevad ja jõuavad tõesti väga palju. Vanemlushariduse edendaja, "Jess, lapsed" autor Merilin Mandel leiab, et üle inimvõimete piiri töötamist superkangelaslikuks nimetamine pole õige, sest see ainult vabandab välja ja süvendab liigse koormuse just emade õlule panemist. Ta kirjutab:

Uskumatu, kui palju need emad ikka jõuavad, eks! Kes pole ema, ei oska isegi ette kujutada, mis asi on väsimus, eneseohverdusest rääkimata! Duši all käimine on tõeline luksus, üksi poes käimine on "aeg iseendale", partneri ja laste puhtad riided tulevad enda okse- ja muuplekiliste riiete arvelt – sest emad on "superkangelased"!

Või äkki on need emad lihtsalt täiesti kurnatud ja üleekspluateeritud tegelased, kelle vaimse tervise langus on kultuuris Hea Vanema tunnus ja kelle moraalitundele rõhudes saavad nende partnerid oma isiklikke ambitsioone ellu viia?

Heterosuhetes olevatele emadele langev koorem ei ole paratamatus, vaid mõlemapoolsete (alateadlike) otsuste ja uskumuste tulemus.

See ei pea nii olema.

Ükski ema ei pea tundma, et kogu kodune elu on tema õlgadel. Kui lapsel on kaks vanemat, on nad teineteise suhtes võrdsel tasemel ja astuvad ka vanemlusrolli võrdsetena, misjärel algavad harjumuste kujundamised ja rollikokkulepped.

Lapse argine füüsiline ja vaimne tervis, tema seljas olevad riided, ta sotsiaal-emotsionaalne areng, kiindumussuhe, lapsepõlvevaib ning -elamused, olmeline lasteaia ja sõpradega seotud logistika, sündmuste organiseerimine ja läbiviimine, kasvatuse mõtestamine ja toidulaua mitmekesistamine ja läbimõtlemine – ühekski nendeks pole vaja ei emakat ega rinnapiima, piisab huvist lapse vastu ja tahtest lapse heaollu panustada.

Seega, selleaastase emadepäeva eel palun kõiki neid emade kõrval olevaid inimesi ja kollektiive, keda see kõnetab: pliis jätame need ühekordsed "vau, kui vapper ja tubli sa ikka oled, tõeline kangelane" loosungid ja kostitame emasid hoopis regulaarsemalt lausetega:

"Millest sul hetkel vajaka on?"
"Ära selle pärast enam muretse, ma teen ise."
"Sa tee süümekavabalt midagi, mis sind lõõgastab, ma võtan üle."
"Ma juba tegin, kõik on orgunnitud!"
"Ei-ei, ma olen muidugi ise haige lapsega kodus, mis sa jamad!"
"Vaatame nüüd selle olmejaotuse üle ja jagame võrdsemalt."
"Ma tahan väga panustada enda ja lapse vahelisse argisuhtesse ja hakkan sellega teadlikumalt tegelema."

Lillekimp ja kommikarp ei asenda avatud vestluseid, kaasa mõtlevat aju, abistavaid käsi, ühiskondlikku toetust ning vanemakuvandi tegelikkusega vastavusse viimist.

Kui sa tunned, et endast superkangelasena mõtlemine aitab sul rasketel tuge leida – lase käia, sada prossa! Loodan lihtsalt, et sind ümbritsev tugivõrk annab sulle võimalusi olla kangelase asemel ka lihtsalt elav, olev, elu vastu huvi tundev inimene.

Loomulikult ei piisa vaimse tervise hoidmisest ainult koorma võrdsemast jaotamisest ja ühiskondlike diskussioonide lahti harutamisest – ent ilma selleta pole meil lootustki. 

Kui su vaimne tervis valmistab sulle kannatusi ja vaevusi, takistab sul olemast Sina Ise, hoiab sind eemale rõõmust ja uudishimust ning õõnestab teistega suhestumist, on see igas eluetapis ohu märk.

Aa, ja kes peab kodus rinda pistma "aga selleks kõigeks sul ju lapsehoolduspuhkus ongi" argumendiga, võib argumendi esitajale lahtkelt selgitada, et tööga seotud vanemahüvitis katabki muidu tööl käidavaid tunde, mida on päevas umbes 8, ja muul ajal ei saa kumbki vanematest lapse kastavamise eest "palka". 

Ülekoormus, kurnatus, stress, üksildus, ootamatult tugevad tunded, ärevus, unehäired, jõuetus, identiteedikriis, ärrituvus, alanenud meeleolu, pidev muretsemine - vaimse tervise paradigmas kuuluvad seesugused sümptomid (potentsiaalselt traumeeriva mõjuga) kriisi, depressiooni, ärevushäirete ja läbipõlemise diagnostikasse ning nendele reageeritakse põhjendatult kiirelt ja jõuliselt. 

Aga emade (ja just nimelt emade) puhul oleme ühiskondlikult selle vaimse tervise seisundi nimeks pannud... pamparrampapaa... superkangelane!

Ja miks? Sest kui me nimetaksime asju õigete nimedega, tuleks väga selgelt esile, et me oleme emasid lihtsalt sajaga alt vedanud ja peaksime nii poliitiliselt, kultuuriliselt kui ühiskondlikult hakkama vanemlust - ja eriti emadust - senisest kardinaalselt erinevalt defineerima, toetama, käsitlema. Ja see on ju ilgelt tüütu, palju lihtsam on nimetada koorma all ägisevaid inimesi superkangelasteks ja loota, et sellest marvellikust tunnustusest piisab kogu vaimse tervise kompenseerimiseks ja tähelepanu tegelikest probleemidest kõrvale juhtimiseks.

Armas ema!

Sa ei ole superkangelane. Sa oled lihast ja luust inimene, kelle aju on samuti lihtsalt elektriga täidetud vee ja rasva plönn, mis teeb nagu ta oskab, saab ja suudab.

Ei bioloogia ega muud teadusharud ei nõua sinult ennastunustavat eneseohverdust, lapse eest üksinda vastutamist ja enese kui isiksuse tagaplaanile lükkamist.

Sinu argine, vaimne heaolu on lapse arengule ja toimetulekule sünnist saati palju suurema mõjuga kui mingid hetked multikatega, kananagitsatega ja teiste (turvaliste) täiskasvanutega.

Vaimsest tervisest algab kogu su isiklik toimetulek ja eluga suhestumine, nii et see on ka su vanemluse keskne tegur, juhhei!