ÜRO juulis avaldatud kogumikus prognoositi, et Eesti rahvaarv kahaneb praeguselt 1,3 miljonilt 2050. aastaks 1,1 miljonini ja 2100. aastaks 0,9 miljonini, kirjutas Karsten Staehr eelmisel nädalal Eesti Päevalehe arvamusküljel. Eesti rahvastiku kahanemine on väljarände ja küllaltki väikse sündimuse tagajärg.
Seda hoolimata asjaolust, et Eesti vanemahüvitise kord on maailmas kõige heldem, ületades isegi Põhjamaade heaoluriike. Mis siis valesti on? Samasugust lapsehoolduspuhkuse ja vanemahüvitise poliitikat on pakkunud ka Aasia riigid, nt Jaapan, Taiwan ja Korea, kuid ka seal on poliitika olnud ebaedukas.
Sündimuse vähenemine on õnnestunud peatada hoopis näiteks Põhja-Euroopa riikidel, kuigi seal ei ole pikka vanemahüvitise ja vanemapuhkuse perioodi. On leitud, et nende riikide naised sooviksid saada rohkem lapsi juhul, kui see ei halvenda nende karjäärivõimalusi ja ühiskondlikku positsiooni. Näiteks on Norras sooline võrdõiguslikkus heal tasemel, naistel on tööturul palju võimalusi, nad on esindatud otsustusprotsessides ja poliitikas. Sündimuskordaja on Norras tunduvalt kõrgem kui Eestis.
Eesti väga pikk lapsehoolduspuhkus aga takistab naiste edenemist tööturul ja nõrgendab naiste rolli ühiskonnas ning kinnistab traditsioonilisi soorolle. Naisi hoitakse tööturult ja otsustusprotsessidest eemal. Pika vanemahüvitise asemel tuleks tagada kõigile aastastele lastele sõimekoht, lapsega koju jäämine peaks olema kohustuslikult mõlema vanema vahel võrdselt jaotatud ja naistele tuleks maksta sama kõrget palka kui meestele.
Kahe lapse ema, MTÜ Mängurõõm eestvedaja Johanna Vallistu kirjutas aga vastuseks Staehri arvamusloole EPL-is eile, et sündivuse soodustamiseks on vaja paindlikumat, mitte lühemat vanemahüvitist. Kuna naiste positsioon tööturul on juba enne laste saamist meestega võrreldes kehvem, ei oleks vanemahüvitise maksmise aja lühendamisest kindlasti kasu. See tooks kaasa vaid veel vähemate laste sünni, sest levinud muster saada mitu last järjest, säilitades vanemahüvitis, murduks.
Vallik pakub välja, et vanemad peaksid saama kasutada vanemahüvitist paidlikult oma äranägemise järgi lapse kolmanda sünnipäevani, hüvitist ka omavahel jaotades. Nii saaksid mõlemad vanemad osakoormusega töötada, osakoormusega kodus olla ja ka osakoormusega vanemahüvitist teenida.
"Ei ole põhjust, miks töötahteline lapsevanem ei võiks juba paari kuu vanuse lapse kõrvalt päevas mõned tunnid tööd teha. Kui osaajalise kodus olemise praktika leviks ka meeste hulgas, tasakaalustaks see vähemalt osalt tööturul valitsevat eeldust, et naissoost töötaja kaob peagi pärast töölevõtmist aastateks ära. Mehed võtaksid osa kadumisriski enda kanda," arvab Vallistu.
Kas nõustud TTÜ rahvusvahelise ja avaliku sektori rahanduse professori Karsten Staehri või ema Johanna Vallistu mõttekäiguga?
