Ülenurme gümnaasiumi õpilane Eliis Grigor kirjutas psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas üleelatu põhjal kurbade ja naljakate seikadega raamatu "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise". Teose eessõnas ütleb ta, et ta ei soovi mõnusat lugemist, vaid palub mõistmist, vahendab Postimees.
Kujutage ette, et te kardate kõrgust ja teid sunnitakse mitu korda päevas turnima kõrghoone katusel. Mida te tunneksite? Loomulikult hirmu. Kui Eliis Grigor eelmisel sügisel 14-aastasena Tartu ülikooli kliinikumi söömishäirete osakonda ravile võeti, ei näinud ta mitte kunagi oma taldrikul isuäratavat rooga, vaid tundis eelkõige hirmu.
Eliis Grigor oli iluvõimleja. Ta tegi trenni koos tippsportlastega, aga koos nendega võistlema ei pääsenud. "Ma ei olnud kindlasti nii heas vormis kui nemad," meenutas Eliis. Ema pani tähele, et laps armastas omaette olla, sõpru jäi vähemaks, tüdruk tundus nukravõitu, ei naeratanud enam, ta hakkas kandma suuri-lohvakaid riideid. Kaalulangust ema tähele ei pannud. Kuid kui ema uuris, kas kõik on hästi, vastas Eliis alati, et jah, kõik on korras. Kuni ema leidis lapse toast paberikese, millel oli kiri: "Ma tahaksin minna psühholoogi juurde, aga ma ei julge sellest emaga rääkida." Maarika Grigor usub nüüd, et kui tol ajal oleks tema kätte sattunud umbes samasugune raamat, nagu Eliis on kirjutanud, oleks ta lapsevanemana olnud targem ja reageerinud varem.
Laupäeval esitles Eliis Grigor koos ema Maarika Grigoriga Tasku raamatupoes noorsooromaani "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise". Eliis asus märkmeid tegema kohe, kui sattus anoreksia diagnoosiga psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonda ravile. Raamatu peategelasse Elenorasse on autor koondanud mitme ravil viibinud patsiendi tunded ja läbielamised ning suhted arstide ja lähedastega. Raamatus on psühhiaater Henel Paadiku lõppsõna.
Kas Sina või sinu laps on kogenud söömishäireid? Kuidas lähedase muret märgata?
