Tere jälle, kallid Emmede Klubi lugejad!
Kannatustel ei näinud lõppu olevat. Ma olin lõpuks valmis oma viha unustama ja veel kord "proovima". See kuidas ta mind igal võimalikul hetkel alandas ja järgmisel hetkel uut võimalust palus ning muutuda lubas, lõi mu pea sassi. Ma ootasin seda hetke, et ta mulle käe külge paneks, sest vaid nii oleksin suutnud reaalsusesse tagasi tulla.
Lõpuks ma provotseerisin teda ise, nokkisin ise tüli üles, sest ma lootsin, et äkki ta lahkub ise. Mul endal oli nii raske esimesena minema astuda. Inglid taevas aga aitasid mind. Igal jumala õhtul enne uinumist palusin ma ja lootsin, et see õudus läbi saaks. See kogemus oli üks laastavamaid etappe mu elus. Melani oli ainus, kelle nimel ma võitlesin ja lõpuks suutsingi ma saavutada võidu - ma "võitlesin" end vabaks!
Iga päev mõtlesin ma, miks mina pean kannatama, miks ma pean neid alandusi taluma, miks ma ei suuda lihtsalt minema minna, miks ma olen õnnetu kuigi mul on perekond, miks ta päriselt muutuda ei võiks, miks ta ainult lubab, miks ma õhtuti nutan, miks ma lapse pärast ennast ohverdan, miks mul ei võiks ideaalset perekonda olla nagu paljudel on, mida ma kardan, kuidas ma üksi hakkama saan, mida Melani peab läbi elama, mida Melani oma väikeses peas mõtleb jne.
Lõpuks elasime Melaniga nädala või isegi paar Mustamäel kahekesi ja sellist rahulolu polnud ma ammu tundnud. Me magasime üksteise kaisus poole päevani, käisime iga päev kahekesi mänguväljakul, kui oleksime võinud minna mõne mu sõbranna juurde ja ma oleksin saanud end tühjaks rääkida/nutta. Miks? Vastus on lihtne - sest ma ei tahtnud oma elu hetkel kellegi teisega jagada.
Raha oli meil Melaniga väga minimaalselt, sellega pidi toime tulema. Mõni päev oli parem ja mõni päev halvem. Halvemal päeval sõimegi ainult makarone, sest need paarkümmend senti ma siiski leidsin. Neil hetkedel kui Melani makarone nosis, siis tuli nutt kurku küll, sest mees oli lubanud mulle ja eriti lapsele, et ta ei jäta meid hätta ka siis kui lahku lähme. Ta käis selle paari nädala jooksul kaks-kolm korda Melanile „söögiraha“ toomas, kuid see päädis sellega, et ta tuli sinna korterisse juua täis peaga ega tulnud üksi, vaid kaasas oli mõni sõber. Kordagi ei tulnud ta tühjade kätega - alati oli kotitäis alkoholi kaasas. Selle jaoks leidis ta alati raha. Kotis oli veel Melanile kaks kõrremahla ja pakk rosinaid. Ühel korral ta andis mulle isegi raha – viskas mind kaheeurosega. Loomulikult ma sellist alandust taluda ei suutnud ja viskasin ta välja. Lapse ette esiteks jommis peaga tulla ja teiseks valetada, et toob lapsele söögiraha, oli väga absurdne.
Eriti nõme oli mind selle mitme nädala vältel tagasi paluda: "palun proovime veel, mõtle lapsele! Kas sa tahad tõesti, et ta ilma isata kasvama peaks?". Loomulikult olin ma kurb ja õnnetu, kuid teadsin, et olen otsuse teinud ja nüüd käin juba mõttes uut rada. Ma ei saanud lihtsalt murduda.
Lõpuks oli kätte jõudnud päev, mil mul oli kolimisauto maja ees. See oli nii raske. Minu kodu, kust ma nüüd välja kolima pidin. Kodu, mille ma ise välja valisin, kodu, mis oli meie perekonna pesa, kodu, kuhu me oma vastsündinud tütre tõime, kodu, kus me last kasvatasime. Seda kirjutades avastasin põselt ühe seiklema läinud pisara.
Mõne tunni möödudes oli korter tühi ja kõik ilusad ja vähem ilusad mälestused hakkasid ununema. Meenusid vaid negatiivsed ja halvad mälestused. Eks see oli tingitud sellest vihast ja ängist, mida ma viimastel nädalatel seal korteris läbi elasin.
Mustamäe korter oli nüüdseks minevik ja meie uueks koduks sai mu isa maja Maardu külje all. Seal elasime mõnusalt muhedat kommuunielu koos mu isa, tema naise ja mu kahe õega. Meil oli seal väga vahva ja tore. Melani sotsialiseerus ja õppis mingil määral jagama asju mu viie aastase õega. Meil oli kõik väga hästi. Kõik sujus kuni selle hetkeni, kui tuli Melani isalt elatisrahad välja nõuda.
Eelnevalt ei olnud me eriti suhelnud, kuid siis muutus suhtlus minu ja tema vahel aktiivsemaks. Loomulikult kujunesid telefoni kõned vaid labaseks sõimuks. Tema süüdistas mind selles, et mina olla ta elu ära rikkunud, kui alimendid peale panin. Jah, võib-olla tõesti rikkusin, aga laps vajab materjaalset tuge ja minul sel hetkel sissetulek puudus. Ainukeseks sissetulekuks oli riigilt saadud alla kolmeaastase lapse toetus ning lasterahad (alla 100 euro).
Õnneks alustas ta peale alimentide jõustumist elatusrahade maksmist, kuid mitte kauaks. Seega oli mul kiiresti vaja leida töö ja laps lastehoidu panna. Mulle pole kunagi meeldinud kellegi teise turja peal elada - ma tahan ise hakkama saada ning oma maksud ära maksta. Eriti veel siis, kui minu kanda jäi peale korterist välja kolimist kommunaalmaksete võlg. See ei olnud sugugi väike summa.
Kahjuks ei suutnud ma isa juures elades august välja rabeleda, sest ei leidnud sobivat tööd ega lapsele kohta lastehoius. Seetõttu tuli meil koos Melaniga uuesti kolida.
Kuhu me kolisime ja kuidas asjad edasi arenesid, saate te lugeda järgmisest postitusest!
Kui kellelegi peaks meie elu rohkem huvi pakkuma, siis saate te teha seda kas veebilehe merksuuu.wordpress.com kaudu või jälgides meie Facebooki lehte „Merksu’s life blog“
Peatse lugemiseni! :)
