Igal vabal nädalavahetusel lubame endale üht mõnusat päeva lastega - läheme kuskile jalutama, sõidame autoga kaugemale, lähme kohvikusse ja turule. Täielik idüll, eks?
Reaalsus on see, et me jõuame iga kord koju nii, et kaks meie kambast karjuvad, kaks on näljased ja pahurad ning mingisugust mõnusat naudingut võime ainult unes näha. Aeg-ajalt kukume ikka sinna orki ja mõtleme, et no eelmine kord polnud ju nii hull. Mõtleme juba, kas me oleme ainsad, kelle lapsed sellised on? Mida oleme nende esimesel eluaastal valesti teinud, et nendega ei saa avalikku kohta minna ilma, et ise kümme aastat vanemaks jääks?
Lisaks veel see, et kõik korrutavad KUI mõnus see on, et kaksikud leiavad endale ise tegevust ja kui tore neil omavahel ikka on. Võib-olla pole neil see iga veel kätte jõudnud aga hetkel ma küll ei ütleks, et nad kuidagi üksteisega sõbrad oleksid. Päevad mööduvad üldiselt nii, et nad üritavad võistelda selles, kes suudab mööda mind kõrgemale ronida või kes suudab kõrgemalt alla kukkuda. Olen proovinud seda minu seljas elamist leevendada kaisutamise ja koos olemisega aga see ei mõju. R üritab mul silmi peast välja kraapida või juukseid peast kiskuda, M näeb võimalust jälle pea ees kuskilt alla hüppamiseks ja teda takistada üritades rabeleb nagu ma üritaksin inimröövi korraldada.
M'il on nimelt uus komme ronida diivani pealt aknalauale ja sealt alla sadada. Tõmbasime diivani aknalauast meetri võrra eemale aga see teda ei heiduta - paneb ikka üle diivani ääre peakat. Nüüd oleme tal üldse diivanile ronimise ära keelanud, sest ükskord võibki midagi tõsisemat juhtuda. Üks päev olime näiteks Anu ja lastega Harkus, vaatasime hetkeks mujale ja M oli juba vankri otsa roninud. Kuidas see üldse võimalik on?! :D
Tahtsin ükspäev nad ööseks kaissu võtta, et kõik saaksid magada ja oleks selline mõnus idüll. Hehe. Öösel kell kolm, pärast tund aega jauramist seisis R jalgadega mu näos ja üritas näppe pistikusse pista. Panin ta oma voodisse ja ta jäi sekundiga magama. Nii palju siis sellest.
Üks päev mõtlesin kaksikutega üksinda Kristiinesse minna, sest mul on vaja uut laadijat ja lastele sokke. Koheselt meenusid kõik need kohutavad ja stressirohked poeskäigud, nii et sundisin end hoopis kodus istuma. Palvetan igal õhtul, et laadija veel saba ei annaks ja külmad ilmad ei tuleks, et lapsed saaks kaua paljajalu olla. Sokke meil on aga miskipärast ainult üksikud. Nimelt võistlevad nad omavahel selles kumb suudab vankrist välja visates rohkem asju ära kaotada. Siiani on läinud viis lutti, kaks kaelkirjak Sophiet, üks Sophie rõngas ning miljon sokki. Ja nii see vaesus majja toodigi.
