Paljude emade jaoks on uni üks suurimaid probleeme ja raskemaid katsumusi lapsevanemaks olemise juures. Nii on uni palju mõtteainet pakkuv teema ka Beebipäeviku ema Kätlini jaoks, kelle väike Henri magab öösiti justkui ilusasti ent ärkab öösiti siiski mitmel korral, et süüa.
Tänases Beebipäeviku episoodis on Kätliniga kohtuma tulnud Eesti Unekooli Ühingu perenõustaja Õnne Liv Valberg, et juttu teha unest ja sellest, mis moodi õiged uneharjumused üldse välja kujunema peaksid ja kuidas last uinumisel aidata:
Leebe unekool – millest alustada?
Lapse unega seotud probleemid nagu öine ärkamine, liiga hiline magamaminek, liigselt varajane ärkamine ja uinumisraskused on väikelastega peredes üsna tavalised. Emad-isad võivad olla sellest tõeliselt kurnatud ja tunda end läbikukkunud lapsevanematena. Vanemaksolemine võib tunduda pigem kui raske töö ning seeläbi võivad lapse unehäired ohustada kogu pere heaolu, põhjustades väsimuse ja lootusetusetunde tõttu tekkivat masendust ja paarisuhteprobleeme.
Kätlin tunnistab, et Henriga neil tegelikult väga suuri probleeme ei ole. Eriti, kui võrrelda tema varasemat kogemust Jasperiga. “Jasper uinus ainult rinnal ja aastaselt me võtsime selle asja käsile ja tegime sellise leebe unekooli. Nüüd tuli Henri, kes on täiesti teistsugune laps, kes pigem üldse ei jäägi rinnal magama, aga jääb päeval lutiga ja öösel rinnaga ja magab öösel kaisus,” kirjeldab Kätlin. Samas tekitab temas küsimusi öösel söömine, kas Henri-vanune laps peaks üldse sööma öösel ja kui palju. Hetkel sööb Henri öösel umbes 4-5 korda ning Kätlinil on raske aru saada, kas ta sööb sellepärast, et ta ei oska muudmoodi edasi magada või kuna tal on nälg.
Perenõustaja Õnne Liv Valberg ütleb, et kõige esimene samm on istuda maha koos lapse isaga ning arutada, milliseid muudatusi soovitakse ning juhendab, et soovid peaksid olema paaril ühised. Pere peaks kokku panema n-ö projekti ning valima ka projektijuhi.
Uinumisrituaalid
Unekooli üks eesmärkidest on saavutada olukord, mil laps uinub iseseisvalt oma voodis ilma vanema sekkumise ja abita. Beebide võime iseseisvalt uinuda on aga väga erinev ning vanematel tuleb leida meetodid oma lapse rahustamiseks ja uinutamiseks. Samuti on lapsele olulised päevased uned ja uinumisrutiinid. Kuigi Henri uinub üldiselt kiiresti, tunnistab Kätlin, et praeguseks hetkeks kindlat päevakava Henril veel ei ole ning õhtune aeg enne ööund kipub pisut kaootiline olema.
Kätlin tunnetab, et nii Henri kui Jasper võiksid kasu saada kindla õhtuse rutiini paika panemisest ning ka perenõustaja Õnne Liv kinnitab, et konkreetsed uinumisrituaalid on vajalikud. “Kui rituaalides rääkida, siis neid võiks olla umbes 3-5. Need peaksid olema kindlas järjekorras kindlad tegevused, mis pakuksid nii lapsele kui vanematele naudingut. Kindlasti ei tohiks olla selleks selline tegevus, mis näiteks ka vanemale ei meeldi,” juhendab perenõustaja.
Beebi ööpäevane rütm ja lähedus
Beebi ööpäevase unerütmi väljakujunemisele saavad vanemad ise kaasa aidata. Väga oluline sisemise kella seadja on valgus. Päevavalgel tuleks beebiga palju väljas olla ning teda aktiivsele suhtlusele ärgitada. Öösel tuleks teha vaid vältimatuid hooldustoiminguid ja seda nii hämaras kui võimalik. Liigsest beebiga suhtlemisest tuleks öösiti hoiduda ning rääkimisel beebiga kasutada üksnes unesõnu nagu näiteks „tuduaeg“ või „tasa, tasa,“ aga mitte rohkem.
Perenõustaja Õnne Liv ütleb, et tihtipeale palub ta vanemal vaadata endasse ja mõelda, kas ta ise vajab lapse lähedust või vastupidi. Kätlin tunnistab perenõustajaga vestlemise tulemusena, et ta kardab, et võtab Henrilt olulisi lähedusemomente ära, kui võõrutab ta öisest söömisest täielikult. Samas tajub ta, et Henri võiks selleks valmis olla. Ka Tambeti soov oleks, et laps magaks oma voodis. Oluline on, et lapsevanemad neid asju arutaksid ning iseennast ja paarisuhet lapse heaolu kõrval samuti väärtustaksid.
Perenõustaja kinnitab Kätlinile seda, mida ta tegelikult juba teadis – läheduse pakkumiseks on parim aeg ikkagi päevane aeg ning leebe unekooli meetodeid kasutades ei jäeta last olulistest lähedusemomentidest ilma.
Kas lutt on uinumisel hea abivahend või mitte
Nii nagu paljud teised lapsevanemad, on ka Kätlin kimpus küsimusega, kas lutt on uinumisel hea abivahend või mitte. Unekooli Ühingu seisukoht on, et lutt on täiesti sobiv abivahend, kui seda kasutada üksnes lapse rahustamiseks ning siirdeobjektina. “See tähendab seda, et laps loob peas seose oma vanemaga, et oma vanemat meeles hoida ja siis see lutt või kaisuloom või abivahend aitab tal hoida oma vanemat meeles,” selgitab Õnne Liv.
Millal leebe unekooliga alustada
Unekooli Ühing soovitab leebe unekooli meetodeid kasutada alates kuuendast elukuust ning üksnes juhul, kui laps on eakohaselt arenenud, terve ja sööb päeval korralikult. Sellisel juhul ei vaja lapse enam tihedat öist toitmist. Enne unekooliga alustamist peab lapsel olema kindel ööunne jäämise aeg ja päevakava, mida on jälgitud vähemalt kaks nädalat. Kui lähiajal on oodata suuri muutusi nagu näiteks kolimine, plaanis on minna lähipäevil reisima või laps on haige, siis ei tasu unekooliga alustada.
Kõige tuntum leebe unekooli meetod, mida ka Unekooli Ühing soovitab, on käpapuudutuse meetod, mis põhineb lapse rahustamisel käepuudutuse abil. Kindel ja rütmiline selja puudutus rahustab ja lõdvestab last ilma, et teda peaks voodist välja võtma. Tänu turvalisele puudutusele õpib laps usaldama oma vanemaid ning ka omaette olemisega. Selle meetodi puhul ei jäeta last mitte kunagi üksi nutma.
Perenõustaja Õnne Liv julgustab lapsevanemaid end rohkem usaldama ning ütleb, et iga vanem tunneb oma last kõige paremini ning see valik, mille teeb lapsevanem ongi see kõige õigem.
Unekool ei ole kohustuslik. Tänapäeval ollakse seisukohal, et kuigi unekool ei ole lapsele kahjulik, pole ta ilmtingimata vajalik. Kui öine ärkamine ei põhjuta lapsele ega ülejäänud perele probleeme, siis ei ole unekooli järele vajadust.
Leebe unekooli põhimõtted on lihtsad ja toimivad:
* Kui laps nutab, siis vanem läheb tema juurde
* Lapse rahustamine toimub järk-järgult vanema toel
* Laps uinub samas kohas, kus ta ärkab
* Laps uinub lõpuks iseseisvalt, ilma vanema abita
“Käpapuudutuse” meetodi kirjeldus:
Meetod põhineb lapse rahustamisel tugeva ja leebe käepuudutuse abil.
Käpapuudutuse põhimõtteks on rahustada last nii, et ta oleks
suuteline iseseisvalt omas voodis uinuma. Kindel ja rütmiline selja
puudutus rahustab ja lõdvestab last ilma, et teda peaks voodist välja
võtma. Kui seljapuudutus ei aita, võib last silitada ka seljast,
pepust või õlgadest. Tänu turvalisele puudutusele õpib laps usaldama
oma vanemaid, õpib ka omaette olemisega harjuma. Laps saab alati abi,
kui tunneb end ebaturvaliselt. Käpapuudutuse meetodi puhul ei jäeta
last kunagi meeleheitlikult üksi nutma!
Käpapuudutuse meetodi kasutamisel pange esmalt laps omaette voodisse
ärkvelolekus, kuid unisena. Kui laps ei ole olukorraga rahul ja sellest
kõva nutuga märku annab, püüdke teda rahustada esmajärjekorras
lapse oma voodis.
„Käpapuudutuse“ meetodil on kolm etappi:
* Kui laps vajab abi (ja annab sellest nutuga märku), siis ärge
jätke last üksi nutma, vaid näidake toetava „käpapuudutusega“,
et olete olemas ja tal on turvaline uinuda. Asetage käsi tuntavalt
lapse seljale, hoidke seda seal seni, kuni tunnete lapse keha rahunevat.
Seejärel võtke käsi ära, eemalduge ja laske lapsel iseseisvalt
uinuda.
* Kui sellest ei piisa, võib last „käpapuudutusega“ rütmiliselt
äiutada ja rahulike liigutustega paitada selja ja pepu pealt. Lisaks
võib ka rahustavalt „mõmiseda“. Hoidke kätt niikaua seljal, kuni
laps rahuneb. Ärge hoidke kätt seljal senikaua, kui ta uuesti uinub.
* Vahel ei rahune laps ka siis. Sel juhul võib võtta lapse sülle,
asetada rinna vastu, silitada lapse selga. Kui laps rahuneb, pange ta
uuesti voodisse ja hoidke hetkeks kätt seljal. Ärge laske lapsel
uinuda süles või käepuudutuse ajal.
* Vajadusel korrake kõike eelnevat ning varuge selleks aega ja
kannatust, sest kogu protseduur võib aega võtta! Oluline on nende
etappide ajal piirduda „käpapuudutusega“. Ärge pange tulesid
põlema ega äratage lapse tähelepanu mänguasjadega, silmside otsimise
või nime kordamisega. Selle meetodi kasutamine võib suurema lapse
puhul olla raskendatud- näiteks siis, kui laps tõuseb voodis pidevalt
püsti ja ei püsi rahulikult. Kui laps lamab selili, võib teda õrnalt
küljele keerata. On lapsi, kellele puudutamine ja patsutamine ei sobi-
sellega tuleb kindlasti arvestada ning valida mõni teine sobiv meetod.
