USA teleajakirjanik Stacey Skrysak (pildil) sai hiljuti taas emaks ning kirjutab nüüd Facebookis äärmiselt valusal teemal: USA puudub riiklik vanemapuhkus ja -hüvitis. Seetõttu peavad naised, kes ei soovi oma töökohast loobuda ja alaliselt koduseks jääda, vaid loetud nädalad pärast sünnitust tööle naasma.
Muuhulgas mainib Stacey, et mõnes maailma riigis saavad naised pärast sünnitust koguni aasta aega riiklikul palgaga puhkusel olla. Eestis on vanemahüvitise periood tegelikult veelgi pikem – umbes 1,5 aastat. Sellegipoolest leiavad ka meie emad, et ei saa lapsega piisavalt kaua kodus olla.
Kusjuures vanemahüvitist ehk rahvasuus emapalka hakati ka Eestis maksma alles 2004. aastal – enne seda pidid vanemad ka meil oma jõududega hakkama saama, kas ühe vanema palgast elama või lapsele hoidja leidma ja tööle naasma.
Stacey kirjutab:
Ma olen täpselt kuus nädalat emapuhkusel olnud. Istun siin, vastsündinu rinnal magamas, ega kujuta ette, kui peaksin tänasel päeval tööle naasma. Kuid see on reaalsus paljude naiste jaoks USA-s. Ja see murrab mu südame.
Beebi veedab oma ema üsas tervelt üheksa kuud, ent naistelt oodatakse, et nad vaid paar nädalat hiljem oma vastsündinu maha jätaks ja tööle naaseks?
Nende kuue nädala jooksul, mis ma olen kodus olnud, ei ole ma maganud kauem kui neli tundi korraga. Mu päevatööks on mähkmevahetused, imetamine, pumpamine ja nuputamine, miks mu beebi nutab. Ja kuigi mu emainstinktid on tugevad ja valjud, ei ole me veel kaugeltki kindla päevarežiimi juurde jõudmas. Ma ei suudaks praegu tööle tagasi minemist isegi ette kujutada.
Samal ajal kui mina ei suuda ette kujutada kuus nädalt pärast sünnitust tööle naasmist, peavad paljud naised tagasi minema isegi varem, vaid paar nädalat pärast sünnitust. Nii paljud naised peavad seisma silmitsi sünnitusjärgse depressiooni, ärevuse või minu puhul post-traumaatilise stressihäirega. Samal ajal kui ma püüan nende emotsioonide ja mineviku päästikutega toime tulla, püüan ma toime tulla ka öiste söötmiste ja unepuudusega. Mul on ikka veel õmblused ja ma veritsen alles – ilmselge märk, et ma ei ole veel lapse siia ilma toomisest taastunud.
Ma ei kujutaks ette oma lapse kuuenädalasena päevahoidu viimist. Mähkmevahetuste ja arstivisiitide vahelise aja veedan ma oma beebit hoides, seda tillukest ideaalset inimest silmitsedes. Kuus nädalat ei ole piisavalt pikk aeg oma lapsega sideme loomiseks. Kahjuks on see paljude naiste jaoks ainus võimalus – me peame tööle naasma, sest me vajame seda sissetulekut. Ja see tähendab vastsündinule lapsehoiu leidmist... juba see lisab stessi.
Meie riigis puudub riiklikult tasustatud emapuhkus. Mõned ettevõtted maksavad ise hüvitist, mõned pakuvad võimalust palgata koju jääda. Mina olen puhkusepäevi kogunud ja mulle kompenseeritakse töölt ära oldud aega ajutise invaliidsuse raames. Ma olen üks neist õnnelikest.
Mõnes riigis saavad emad pärast sünnitamist koguni terve aasta palgalist puhkust. Kuni meie riigis midagi ei muutu, jäävad naised nagu mina üritama oma karjääri ja emadust tasakaalustada nii hästi kui oskame. Mõnele naisele jääb väga vähe aega oma vastsündinuga sideme loomiseks, rääkimata kehale taastumiseks. Kuid emadena anname me kõik oma parima, et žongleerida pallidega, mille elu on meile ulatanud, ja see tähendab, et me hindame ja kasutame iga minutit, mis meile oma lapsega kodus olemiseks antud.
