Kas beebile saab pakkuda liiga palju hellust? Kas aasta vanust last on võimalik ära hellitada? Erinevate inimeste arvamused kipuvad selles küsimuses ikka pidevalt lahku minema. Miks see nii on?
Vanemaks saamine hakkab esialgu ikka suruma isikliku süütunde peale, sest iga vanem soovib, et tema lapsest kasvaks terve ja toimiv inimene. Paraku ei õpetata vanemaks olemist koolis ning seega kasvatab last igaüks sedasi, kuidas oskab.
Palju muudab ka aeg, milles elame. Meie vanemate põlvkond kasvas üles ajal, mil lapsele helluse jagamine polnud tihti võimalik. Paljud imikud saadeti lasteaeda esmaspäeval ning koju said nad alles nädalavahetuseks. Oli ka neid peresid, kus ema lukustas väikelapsed hommikul ühte tühja tuppa ja tuli neid alles lõuna ajal söötma, sest hoidjat polnud lihtsalt kuskilt võtta, aga tööd tegema pidi... Pole siis ime, et põlvkondade hoiakutes võivad olla sedasorti käärid!
Loomulikult olid olud erinevates peredes erinevad ning üldistamine pole kena. Aga, et vähendada suure surve all olevate vanemate stressi, pidi toonased NSVL kasvatusteadlasedki kaasa kiitma, et lapsele polegi sedavõrd palju lähedust tarvis, sest see hellitavat lapsed sootuks ära.
Pole siis ime, et paljud praegused vanaemad ja vanaisad kardavad paaniliselt, et see pidev beebide süles hoidmine, kussutamine, nunnutamine, kandelinas kandmine, kaisus magamine ja muud hellused lapsest ülitundliku ja manipuleeriva hädapätaka teevad, kellest normaalset inimest mitte mingil juhul kasvada ei saa.
Nüüdseks hakkab see tõekspidamine õnneks tasapisi unustuse hõlma vajuma ning üha endam vanemaid teavad, et mingi arenguetapini vajab laps eelkõige oma vanemate lähedust ning tähelepanu.
Ka selle nädala „Beebipäeviku” episoodis selgitab psühholoog Kadri Järv-Mändoja, et beebieas pole lapse ära hellitamine mitte mingil moel võimalik ning räägib lähemalt vanemate ja lapse vahelisest lähedussuhtest ning sellest, mida mõista sõna „jonn” all.
