Nonii tere teile kõigile, armsakesed ! :)
Kuna mul hetkel beebi magab, leian ma aega kirjutada vähemalt ! :) Nii, millest ma siis alustan ? Äkki sellest, kuidas siis läks sünnitus ! Oiii...Mul oli siis tähtaeg 18.10.2016 ! Kuna beebi ära ei sündinud selleks ajaks, siis ma sain saatekirja 25.10.2016'ks haiglasse esilekutsumisele ! Nii siis läksingi 25.oktoobri hommikul haiglasse kuskil kella 9'ks Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Jäeti siis sisse mind, sain palatisse asjad ära pandud, kui juba kutsuti ktg'sse. Läksin, kõik ok. Õhtul kell 17.00 sain endale esimese pulber joogi siis sisse, mitte midagi ei hakanud juhtuma. Käisin siis ainult ktg's ja kõik. Siis kuskil kell 21.00 sain teise pulbri joogi sisse ja kui olin viimasel ktg käinud, läksin palatisse magama ! :) Öösel mingi 01.00 või 02.00 ajal käisin vetsus ja enam ei saanud sõna otsesesmõttes potilt püstigi, sest koguaeg nagu oleks tulnud midagi. Lõpuks kui ma sealt siis püsti sain, nägin, et limakork on tulnud ! Rääkisin veel veidi mehega juttu ja magasin kuni hommikuni ! Hommikul, siis enne hommikusööki, tuli minu arst juba tööle ja kutsus mind läbivaatusele, et veed lahti teha. Hakkas siis vaatama ja ütles: "Kuule, kullakene, sul on nagu veed ära tulnud öösel, et ma saan ainult seda kotti lõikata aga vett ei tule!" Mina muidugi vastu: "Kuna ma olen esmarase, siis ma ei oska öelda, kui ainult seda, et limakork tuli kindlasti!" Sellepeale arst ütles: "Ole hea, mine palatisse, söö oma hommikusöök ära, siis lähed ktg'sse ja siis lähed sünnitustuppa, võid juba oma abikaasale ka helistada ja siia kutsuda!" Mõeldud, tehtud. Läksin pabistades siis palatisse tagasi, helistasin mehele, et hakaku tulema, et ilmselt ikkagi täna 26.10.2016 saame oma poja kätte ! Mees hakkaski tulema. Jõudis juba selleks ajaks, kui olin ktg ja uskuge või mitte aga ta lasti minu juurde juba ktg's ! Ta hoidis juba seal minu kätt ja lohutas koguaeg: "Kallis, ära nuta, mõtle sellele, et varsti hoiad meie poega süles!" Nii ktg tehtud ja üles sünnitustuppa. Hommikul kell 09.00 hakkasin ma valutama. Jõhkrad valud olid juba. Ja kuskil kas 13.00 või natuke hiljem avastati, et peaks vist ikka ilmselt keisri tegema. See ämmaemand kutsus koheselt valvearstid kohale. Need siis natuke vaatasid ja kuna mu poja südamelöögid hakkasid vaiksemaks jääma ja ktg ka ei näinud seda, et emakakokkutõmbeid oleks, siis valvearstid ütlesidki: "Pange ta valmis, meil on minutite küsimus!" Helistasid ka kähku opi tuppa, et sealgi kõik valmis pandaks, et tuleb erakorraline keiser teha. Jõudsin siis lõpuks opi tuppa, kus olin siis juba ilma meheta ! :( See oli kurb veidi aga mis teha ! Opi toas oli veel hullem. Alguses ma ei suutnud isegi asendit sisse võtta, et nad saaksid teha mulle seljasüsti. Lõpuks siis ikkagi sain selle asendi sisse, kuna üks doktor ilusti ütles mulle: "Palun tee koostööd, sest meil on kiire, meil on minutite küsimus!" Nii, lõigati mind siis lahti ja kui ma kuulsin, et üks kirurg ütles: "Me ilmselt peame naisele narkoosi tegema, kuna ma ei saa ilmselt teisiti seda last kätte. Lapsel on nägu ema kõhu poole, mitte ema selja poole, nabanöör on emakakaela taha kinni jäänud ja käsi on näo ees nii ohtlikult, et kui ma teda tõstan võib ta käeluu murduda." Aga ei, õnneks sai ta ikkagi kuidagi lõpuks poisi mu seest kätte. Kuulsin juba ka lapse nuttu ja oiii, kuidas ma siis hakkasin nutma. Oleksin tahtnud teda kohe sülle jne aga ei saanud ju, sest mind alles õmmeldi. Õnneks vähemalt näidati mulle mu poega ja siis öeldi: "Me viime teie poja nüüd issi juurde, lähme issiga mõõtma ja kaaluma!" Olgu siis öeldud, et poja mõõdud olid sündides kaal: 2892 ja pikkus: 48cm. Muidugi sealt võttis poja veel alla, sellepärast, et esimest kaks päeva ta ei haakunud üldse rinnal ja pidime söötma teda süstlaga. Kui poja viidi issile, siis issi esimene küsimus oli, kui poega süles hoidis: "Aga mu abikaasa, kas mu abikaasaga on kõik korras ?" Siis vastati talle: "Jah, teie abikaasaga on kõik korras, teda õmmeldakse!" Nii, kui mind õmmeldud saadi, siis viidi mind intensiivi, ma olin ikka väga läbi omadega, sest minuga tegutseti seal veel midagi, pandi tilguti jne aga minul ainult vajusid ja vajusid silmad kinni. Isegi see ämmaemand, kes seal oli või kuidas neid seal kutsutakse ütles: "Kui tahate, siis magage!" Aga siis lõi mul pildi ühekorraga selgeks ja küsisin hoopis vastu: "Kus mu poeg on ? Kus mu abikaasa on?" Siis see arst vastas: "Küll nad tulevad ka!" Lõpuks nad siis tulidki ja ma hakkasin jälle nutma, sest ma sain nüüd esimest korda oma kallist poega süles hoida, kuigi mul olid käed nii tuimad ja tuim olin ka kõhust kuni jalgadeni aga arstid panid ta kuidagi teistmoodi mulle kõhu peale ! :) Siis muidugi mees ka nuttis, kuna nägi üle pika aja mind. Ta oli olnud minu pärast mures ! :) Siis muidugi hakkas veel üks mure teise otsa. Nimelt poja ei tahtnud kuidagi rinda võtta. 2 esimest päeva oli karauul lihtsalt ei võtnud ja kõik, pidime süstlaga toitma - see oli hirmus. 3.päeval poja üllatas meid ja hakkas ilusti rinda võtma. See oli nii lahe ! :)
Saime koju siis 30.10.2016 !
Poja on väga ilusti kosunud ja minul endal ka juba enam-vähem ! :)
Poja saab nüüd varsti-varsti kuuajaseks ! :)
Päikest teile kõigile ! :)
