Täna jagab meiega oma kaksikutest poja Joosua ja tütre Jasmiini siia ilma saamise lugu Kirsika (31). Nagu rasedus, ei olnud ka enneaegne sünnitus pere jaoks kaugeltki kergete killast... Vapper ema jutustab:
"Kõik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas üks asi teist taga, ning reaalselt nautisin ma võib-olla ühte keskmist kuud sellest! Küll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sügelus, mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererõhk, meeletu ühejalapaistetus jne jne. List on põhimõtteliselt lõpmatu... ja siis otsustasid mu arstid Võrust, et on aeg Tartusse päevaravisse minna!
1. oktoobril, 32+5 päeva rasedana jõudsingi Tartusse sünnieelsesse, et saada teada, mis minust siis saab. Sai see, et mul avastati 1,5-1,8 sentimeetrit avatust ja korrapärased emakakokkutõmbed ning otsustati, et mind jäetakse haiglasse!
Samal päeval tehti kahte asja. Tibud said kopsusüsti ning mina kokkutõmmete vähendamise rohud. Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapäeva, 4. oktoobrini. Olin kindel, et koju ma enam ei saa... KTG näitas ikka kokkutõmbeid ning mingi avatus oli ka. Kuigi mul oli null valu, ma ei tundnud neid kokkutõmbeid... mis on imelik! Ainuke suur valu oli see, et poja tagus ribidesse ja plika surus põiele.
Kuid kuna neil polnud minu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ma olin paanikas, sest tundsin südames, et sünnitus on lähedal... Terve reedese päeva käisin nagu loll kodus ringi. Teadsin, et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms. Õhtul käisin veel Võru haiglas monitori all, et pisikeste südant kuulata ja mu toonuseid jälgida. Toonuseid oli palju, aga mina ei tundnud ikka mitte midagi! Jälle koju.
Terve öö kõndisin ringi, sest magada enam ei saanud. Hommikupoole lõi kõhu täiesti korrast ära. Ma sain aru, et miskit toimub, aga ei käitunud oma südame järgi ja jätsin helistamata.. Hoopis magasin paar tundi, siis sõime veel hommikust, ning siis...
Laupäeva, 6. oktoobri hommikul umbes kell 8.30–9.00 seisin voodi juures, kui järsku pahhhh ja veed tulid ära! Ma olin šokis ja karjusin Tanelile, et helista ruttu kiirabisse! Tal kadus korraks pilt eest ära, et mis see number ongi :) Mul hakkasid momentaalselt valusad tuhud, seda kahe-kolmeminutiliste vahedega! Apppiiii!
Kiirabi oli kolme minutiga siin ja algas läbisegi arutelu. Mina, et ma pean Tartusse saama, ja nemad, et ei saa - sa sünnitad siis autos, ja mina, et ei, Tartusse, ja nemad ikka, et ei, Võrru! No olgu, ruttu autosse ja haiglasse. Võru haiglasse jõudes kogunes minu ümber oma 15 arsti ja õde, kes arutasid, et mis me nüüd teeme? Siin me ju nii varast (33+3 nädalat) sünnitust vastu ei võta. Avatus oli juba mingi 4-5 sentimeetrit ja tuhud intensiivsed. Ruttu anti mulle umbes miljon süsti-rohtu-kanüüli jne, et sünnitegevus aeglustuks, siis üks ämmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! Kõik olid paanikas, aga mina vist rahulik. Tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale.
Jõudsime Tartusse ühes tükis, hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis. Umbes kümne minuti pärast tuldi mind kontrollima – mul oli täisavatus, 10! Kell oli umbes 11... Ruttu sünnituppa, mina lauale ja jälle oma 15 inimest toas... Hakkas pressimine.
Plika sündis pärast umbes kümmet pressi ja lahklihalõikust (jube, jube, jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria, kuni tuli meelde, et üks laps veel... Siis hakkas sebimine, kuna poja oli tuharseisus, aga keisriks polnud aega. Arst avastas, et jalad juba peaaegu väljas, ja nii ta tuligi - jalad ees, sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel, mis kõik kokku oli päris ohtlik olukord.
Lapsed viidi kohe minema ja mind jäädi õmblema. Tund hiljem oli see ka tehtud ja kell oli umbes üks, kui jäime viimaks Taneliga ruumi üksi. Järsku hakkasid mul meeletud krambid ja tõusis kõrge palavik. Tuli välja, et kõigile ei sobi need emakakokkutõmberohud, lisaks olin liiga palju verd kaotanud. Siis hakkas tiksumine... tilgutid, palavikualandaja, nats süüa... Korraks sain preili rinnale ja siis jälle ootamine... Kuni lõpuks kell seitse õhtul otsustati, et vajan vereülekannet.
Kaks tundi olin vereülekandel, kui viimaks hakkas ka palavik taanduma. Alles siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kõndida, aga sundisin ennast. Öö otsa higistasin veel palavikku välja ja natuke magasin ka. Tibud olid järelvalve all ja meid veel ei lastud nendeni. Tanel sai natuke vaadata ikka, aga mina mitte...
Ka järgmine päev oli veel justkui udune. Läbi valude nägin tibusid ja teadsin, et pean end sundima! Hea oli see, et nendega oli kõik hästi. Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kõik näidud head. Jah, neil oli küljes justkui sada juhet, aga nad hingasid ise ja sõid ise. Sain nad kordamööda isegi rinnale päeva jooksul.
Esmaspäeval aga visati meid haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas, sest Tanel oli korraks kodulinnas Võrus ja mina üksi palatis ju... Ma ei taha tegelikult sellest väga rääkidagi - olin täiesti ehmunud, kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari päeva jooksul! Tahaksin aga tänada arsti, kes mu sünnituse vastu võttis. Imeline naine lihtsalt, ingel, kes minuga koos läbi surus!
Igal juhul esmaspäeval, 8. oktoobri hommikul viidi meid üle neonataalosakonda - teise haiglasse, kus olid enneaegsed tibud. Jälle pea ees vette! Kuid seal saime nendega kogu aeg koos olla (ruumis, kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid õdede valve all). Kohe saime kõike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, vahetada mähkmeid jne. Miljon asja oli vaja üles märkida ja ma olin lihtsalt nii väsinud, et ei saanud üldse aru, mida ma tegelikult teen. Õnneks Tanel oli mu kõrval...
Teisipäeva õhtuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada ja puhata, aga ülejäänud aeg oli kõik nendega! Nad polnud ju meie palatis, mis oli raske, aga samas saime veidigi hingata... Ma tundsin, et olen nii läbi emotsionaalselt, tahtsin lihtsalt nutta (okei, ma niikuinii nutsin enamuse ajast).
Ja siis avastasin, et mul on esimest korda elus huule peal stressist suur herpes, mistõttu lastearst otsustas, et ma pean koju minema. Minu laste jaoks olin mina oht! Jälle pakkisin hüsteerilise nutu saatel asjad. Tanel tõi mind Võrru, kus pidin kuni reedeni olema ilma lasteta. Tanel käis neid iga päev vaatamas. Mina pumpasin ööd ja päevad. Elasin kuidagi selle aja üle, aga see oli jube!
Reedel, 12. oktoobri hommikul sõitsime tagasi Tartusse, ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse. Jälle vettehüpe! Nüüd siis hakkas elu pihta! Appi, mida ma teen? See oli mu ainuke mõte. Kuid tibud olid tublid! Nii tublid, et juba varsti võeti neil soojendused ära ja juhtmeid jäi järjest vähemaks.
Mina ise aga tundsin, et mu keha on lihtsalt nii nõrk. Paar päeva hiljem lõpetasin öises kiirabis. Mulle anti tilka, tehti uued vereproovid, vaadati kõht seest üle... ja siis anti mulle seda sama rohtu, mis mul krampe ja palavikku oli tekitanud. See öö, mis järgnes, oli mu elu üks jubedamaid! Tanel oli nii väsinud, et toimetas nagu purjus olekus. Minul oli 38-39 palavik. Lapsed aga vajasid ju ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel...
Õnneks koitis uus päev. Lastel võeti kõik juhtmed küljest ära ning enam ei pidanud me paljusid asju üles kirjutama. Stressi tase vähenes kõvasti!
Teisipäeval, 16. oktoobril tekkis lootus, et saame koju. Kõik uuringute tulemused ja proovid olid korras, nad sõid kenasti, poja oli juba vaikselt tissist ka, muidu RPA-d. Nii et kolmapäeva õhtupoolikul pakkisimegi asjad ja lapsed ja sõitsime KOJU.
Nüüd me siis kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, käime vannis, kaisume, kosume! Emme on mega väsinud ja magab kui saab. Haha, no okei, tukub on täpsem sõna. Ja on vahel nii väsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa! Minu tervis on aga vaikselt taastumas ja kaal juba peaaegu raseduseelne. Olenemata sellest, et õgin nigu hull, et tissides piima oleks. Praegu on seda nii, et mõlemad lapsed saavad paarkümmend grammi enne RPA-d. Kui lapsed rinnal, on ikka vägev tunne küll! Selline naiselik ja ürgne ja võimas.
Selline lugu. Minu, Jasmiini, Joosua ja Taneli lugu!“
Aitäh Sulle, Kirsika, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.
