Nuttev beebi võib olla paljudele lapsevanematele suurem väljakutse, kui nad seda enne lapse sündi ette oskasid kujutada. On tavaline seegi, et mida pikem ja sagedasem on nutt, seda enam vanemad väsivad ja ühel hetkel võib hoolimise ja mure asemele tulla viha. Tihti öeldakse palju nutva beebi kohta "raske laps", beebi kohta kes üldse ei nuta aga "nii hea laps". Tegelikult nii ei ole.
Nutt on väikse inimese loomulik viis oma vajadustest märku andmiseks ja stressi väljaelamiseks, kirjutab pereterapeut Kadri Järv-Mändoja Delfi portaalis Pere ja Laps. Uuringutega on leitud, et lapsed, kes saavad piisavalt nutta, on emotsionaalselt tervemad. Inimesed, kes nutavad rohkem, on füüsiliselt tervemad. Nutta laskmine aitab vähendada käitumisprobleemide tekke ohtu, sest laps saab suurema osa stressist kehale loomulikul moel välja elada. Leitud on isegi seos parema õpivõime ning kõrgema enesehinnanguga.
Kui lapse nuttu ignoreerida, nutt katkestada või last nutmise eest karistada, siis tunneb laps, et ta ei saa oma emotsioone turvaliselt väljendada, ta õpib oma emotsioone maha suruma ning muresid enda sees hoidma, mis omakorda muudavad edasise elu tõeliselt keeruliseks. Sama kehtib ka jonniva väikelapse kohta.
Ei ole olemas "raskeid lapsi". Igaüks meist on erineva tundlikkusega. Lapsed, kelle sünd on olnud keerulisem (näiteks nabanöör ümber kaela), võivadki olla kiirelt väsivad ja tundlikud beebid. Tal on vaja oma emotsioonid välja elada. Kuid sellega tuleb lihtsalt leppida ja teada, et aitab, kui lasta lapsel oma süles nutta, pidada kinni kindlast päevakavast, mitte pakkuda beebile ülemäärast stimulatsiooni (ka reisimine on beebile väga suur stimulatsioon) ja kindlasti puhata ise igal võimalikul hetkel. Ainult puhanud vanem suudab jääda rahulikuks ja lapse tundeid aktsepteerida.
Lapse eest hoolitsemine on mõlema lapsevanema kohus. Kui üks väsib, siis saab teine anda veidi puhkust ja ise edasi tegeleda. Kui mõlemad vanemad väsivad (mis paratamatult ühel hetkel juhtub), tuleb appi kutsuda vanavanemad, teised sugulased, miks mitte ka mõni hea sõber või lapsehoidja. Kuna laste õnne alus on vanemate rahulolu, siis tuleb võtta aega mitte ainult endale, vaid ka paarisuhtele. Lapsed vajavad puhanud ja õnnelikke vanemaid, et tunda ennast turvaliselt ja hästi.
Tunnete aktsepteerimiseks kasuta aktiivset kuulamist. Peegelda lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Näiteks „Sa oled pettunud, et su ehitatud torn läks katki”, „Sa tahad seda küpsist kohe saada”, „Sul on kõht nii tühi, et nutt tuleb peale”, „Sulle ei meeldi, et ma ei luba sul kääridega mängida” jne. Aktiivne kuulamine aitab lapsel hakata oma tundeid sõnadesse panema ning mõistma, mis toimub tema enda ja hiljem siis ka teiste inimeste sees.
Oktoober on vaimse tervise kuu: Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) algatusel on oktoobris kogu maailmas fookuses vaimse tervise teemad.
