Miks naabribeebi pööras end juba kahekuusena seljalt kõhule, minu kuuekuune seda aga veel ei tee? Kas on ikka normaalne, et mu laps ei oska oma esimesel sünnipäeval veel käia - teised tema beebigrupist juba oskavad? Emmede Klubile laekub tihtilugu selliseid küsimusi beebi arengu verstapostide kohta.
Enamasti saame vanemaid julgustada: kõik lapsed, nagu kõik inimesed üldse, on erinevad. Teistega võrdlemine on asjatu. Kas inimene õppis kõndima üheksakuuse või pooleteiseaastasena, ei määra tema eluteel ju tegelikult mitte midagi. Vahel juhtub aga siiski, et laps vajab arenemisel täiskasvanute abi. Sellepärast on hea teada, millal beebid tavapäraselt keerama, käputama või käima hakkavad, aga ka millal on tõesti mõtet abi otsida.
Ühekuune laps suudab tavaliselt kõhutamise ajal pisut pead tõsta ja küljelt küljele keerata. Abi võiks otsida, kui kuune beebi ei reageeri valjule helile või eredale valgusele, ei fokusseeri pilku ega jälgi ümbritsevat, kui lapse keha tundub liiga lõtv või liiga jäik.
Kolmekuune laps oskab juba suhelda - teadlikult naeratada, koogata, täiskasvanute näoilmeid imiteerida. Ta hoiab iseseisvalt pead ning kõhutades jaksab ka rindkeret veidi tõsta. Ta oskab mänguasju käes hoida ja raputada, üritab asjade poole haarata, kahte kätt omavahel kokku või suu juurde tuua. Oma ema tunneb ta juba kaugelt ära. Abi võiks otsida, kui kolmekuune laps ei hoia veel pead, ei suuda esemeid haarata, käsi oma suu juurde tuua, ei suuda liikuvaid esemeid jälgida, ei naerata teistele inimestele, ei reageeri uutele nägudele, valjule helile, ei suru püstises asendis jalgu vastu maad.
Seitsmekuune laps oskab kõhult seljale ja tagasi keerata, ilma toeta istumas püsida (kui teda sellesse asendisse aidata), mänguasju haarata ja ühest käest teise tõsta. Ta tunneb ära oma nime, vaatab kutsuja poole ja reageerib keelamisele. Abi võiks otsida, kui beebi keha tundub väga kange või vastupidi lõtv, kui beebi ei suuda oma pead paigal hoida, ei suuda püsida istuvas asendis, ei püüa seljalt kõhule ja kõhult seljale pöörata, ei vasta helidele või naeratustele, ei haara asju.
Üheksakuune laps oskab ise istuma minna ja pikemat aega istudes mängida, teha häälitsusi mis võivad juba pisut teadlike sõnade moodi kõlada (näiteks "emmememem"). Abi tasuks paluda, kui üheksakuune beebi ei häälitse kõnele sarnaselt, ei reageeri oma nimele, ei tunne tuttavaid inimesi ära, ei vaata osutatud suunas, ei oska mänguasju ühest käest teise tõsta, ei suuda püstises asendis raskust jalgadele toetada või abistamisest hoolimata istuvas asendis püsida.
Ühe aasta vanune laps oskab käputada, tihti ka end toe najale püsti tõmmata ja millegi najal kõndida, vahel ka iseseisvalt kõndida. Aastane laps on ilmselt juba öelnud oma esimesed sõnad, ta vestleb aktiivselt "oma keeles" ja saab lihtsatest käskudest aru. Ta suudab pöidla ja nimetissõrmega väiksemaid esemeid haarata, sh näputoitu suhu panna, ta imiteerib täiskasvanute tegevusi - juuste harjamist, telefoniga rääkimist, tassist joomist. Abi võiks otsida, kui aastane laps ei rooma, ei suuda toe najal seista, ei püüa tema silmeees ära peidetud mänguasju otsida, ei ütle ühtegi sõna ega kasuta ka žeste nagu näpuga soovitud esemele viitamine või keeldumise märgiks pea raputamine.
(Allikad: babycenter, The Bump)
Kas Sina oled oma beebi arengu pärast muret tundud, sest sõprade-tuttavate lapsed on õppinud mõne uue oskuse kiiremini?
