Et kõik ausalt ja kenasti ära rääkida, tuleb alustada natuke varasemast.. :)
Esimesed libakad tulid mu meeli erutama juba 16 mail.. ootasin ja valutasin.. kui hommikuks väsimusest magama jäin ja.. poolest päevast ärkasin omas voodis ikka ühes tükis... Aga lootus oli suur- kui juba korra trikitas, küllap siis varsti-varsti tahabki tita tulla :) Ja nii ka järgmisel ööl- valutasin ja lugesin minuteid pool ööd.. Ja järgmisel..
See kurnas ja tekitas pettumust, et kaua võib.. kuni otsustasin, et ei tee neidst enam välja. Lootsin, et 28. mai on see päev, mil beebi otsustab tulla, kuna see kuupäev oli kummitanud mind raseduse algusest saati :) Aga ka see päev läks mööda ja ikka mina paterdasin oma kõhukesega mööda ilma. Ämmakas muudkui lohutas, et järgmiseks kokkulepitud ajaks on kindlasti juba sündinud. Oh, mäletate ju küll, kuidas ma juba halasin ja virisesin, sest lihtsalt ju ei jaksanud.. ja see kadeduseuss, mis iga uue beebi sünniga põue puges.. :P Ohh, ma nii igatsesin oma pisipreilit juba...
Aga esimene TA- 1.06- läks mööda.. ja ka teine- 2.06.. ja kolmas-8.06... Otsustasin, et ei oota, ei mõtle, ei igatse.. Oh mind rumalat, kui arvasin, et seda suudan :D Jäi üle vaid oodata ja loota, et 9.06 ämmaka juurde ja siis ehk hakatakse midagi ette võtma.. ja siis...
Terve pühapäevase päeva oli mul tuju niiiii paha, aina ulusin ja haletsesin end.. Vahepeal tukkusin ja jälle haletsesin.. Õhtuks ikka suutis mees mind veidi rahustada ja kui ta magama läks, jäin telekat vahtima, sest päeval olin ju maganud.. Kui lõpuks kella 1 ajal mehe kaissu ronisin, üritasin kõigest väest magama jääda ja mitte mõelda, et niikuinii ärkan jälle omas voodis.. Õnnestuski vist korraks tukkuma jääda, kui kella 2 ajal ärkasin mingi imeliku valutorke peale.. ja siis tuli see veel.. ja veel korra.. Ma ei julgenud midagi loota ja kuulasin vaid.. isegi vahesid ei mõõtnud.. kuni kella 3 ajal ei pidanud vastu ja kobisin dušši alla.. ja.. valud jäid.. Ohsapoiss, sain vaid mõelda.. Mis nüüd siis? Toppisin end riidesse ja ütlesin mehele, kes niii magusasti magas, et kui ta nüüd veidi viitsib, siis oleks kena, kui ta mind Rakverre viiks.. :P Kohe või? oli vastus :D Ülehomme! torisesin vastu ja läksin talle kohvi tegema :) No igatahes peale kella 4 olime haiglas.. vahtisin nüüd ka vahesid, need olid nii 4-6 min vahedega ja ikka pääris magusad.. Aga KTG alla minnes vajusid vahed algul 7-8 min peale, siis juba rohkem, kui 10 min... :( Mul juba oli suu kõver, et no ma ju ei saanud eksida.. Jälle??? Ämmakas jättis meid omavahele, et tuleb tunnikese pärast üle vaatama.. Kell pool 6 vahed ikka 12-15 min ja avatust vaevu sõrme jagu.. :( Aga mind jäeti vähemalt sisse ja mehe saatsin mureliku näoga tööle.. ell 6 hakkas järsku kõik taas pihta- valud 4-5 min takka ja mõnusalt magusad, nii et võttis uutama ja aatama juba.. Kell 8 tuli arst mind vaatama ja.. oh imet, avatust oli 4 sõrme.. põis terve ja pea tunda. Emakakael pehme ja lame.. Jesss! Hõiskasin mõttes, lõpuks siis! Enam ma jonni ei jäta! ... ja muudkui tuterdasin mööda sünnitustuba selle raami najal, sest no valude ajal oli ilma abita püsti seismine juba päris võimatu.. Siis oli "vahtkonna" vahetus ja uus ämmakas, uus arst, kes mu millalgi peale kella 9 uuesti üle vaatas ja leidis, et avatust juba 7-8 sõrme!! Ta otsustas ka veed avada ja selle tulemusel oli kell 9.50 juba täisavatus a valud läksid ohsajuudasküll, kui valusaks!!! Kohe-kohe näen ma sind, mõtlesin.. Ja aina palusin, et tule, kullake, tule emme juurde! Lugesin seda kui mantrat, see andis jõudu ja lootust.. Pean siinkohal vahele ütlema, et mu hea ämmakas oli mu kõrval pidevalt, aina julgustas ja kiitis, hoidis kätt( ja tagumist jalga :P ) ja toetas.. Vaid 2-3 korda käis oma teisi paksukesi tuksumas panemas :) Tema abiga proovisime-katsetasime ära kõik võimalused, et valusid kergem oleks taluda.. Ja vahepeal olin jõudnud talle ka kurta, et mu puus teeb mulle põrguvalu, sest pidevalt jalga liigutades oli tunne, nagu kukuks liiges kohe koost.. Kohati ei saanud arugi enam, kumb on valusam, kas vaagnas toimuv või see kurradima puusavalu...Ta aina toetas ja aitas tõsta mu jalga, et asendeid vahetada.. Lõpuks olin sellest puusavalust nii vaevatud, et ei jaksanud enam käpukil suure palli peal olla, kuigi nii tahtsin just selles asendis sünnitada.. Ämmaka soovitusel olin siis vasakul küljel ja iga valuhoo ajal aitas ta muudkui mu jalga tõsta ja hoida..
Aga sünnitus ise.. nohh.. kogu selle kammaijaa peale hakkasid mu valud JÄLLE ära vajuma.. ja vahed pikenesid.. PALUN, KULLAKE, PALUN TEE MINUGA KOOSTÖÖD!! Aina kordasin ja kordasin seda.. Juba pidasime ämmakaga plaani, et kui enne 11 ei hakka midagi aktiivsemat toimuma, pannakse tilk, et stimulerida... Oh, kuidas mas eda kartsin!! EI tea isegi miks.. Oh, ma pole elus olnud õnnelikum, et on valus, kui kell 10.40, kui tuli selline tuhu, mis mu lausa puhisema võttis!!! Ja kohe varsti tekkis ka tunne, et tahaks natuke kaasa pressida.. esimene kord vist ei osanud ma ise õigesti pressida- punnisin lühidalt ja mitu korda.. Evelini juhendamisel hakkasin uue valu ja pressimise tunde ajal pressima nii kuis jaksasin ja nii pikalt, kui jaksu oli ja veel natuke rohkemgi oleks tahtnud.. tundsin, kuidas peake tuleb ja kohe-kohe varsti välja vupsab.. kuid.. STOP!! EI PRESSI!! Hoia! Hinga! Puhu!! No kuidas???? Kui on tunne, et tahaks täiega juurde anda, et saaks juba kord läbi see valu ja punnitamine ja sünnitus!!??? Kuidagi suutsin teda kuulates hingamise korda saada ja keskenduda uue valu ootamisele, mille ajal anti luba pressida, nii pikalt ja tugevasti, kui jaksu on.. Ja siis.. Koos juba üsna valju "kaasaelamisega" pressisin elueest.. ja see tunne, kuidas kuum jutt käib alt läbi ja selle järgi kohe kuuldav "plumps" ja mu pisike oligi sündinud!! Sain ta oma kõhule..TERE MARI! sosistasin... Ei teadnud kas nutta või naerda.. Pisarad voolasid.. Meie Mammu oli sündinud.. ämmaemand lasi mul ka nabanööri ise läbi lõigata..
15 minutit hiljem sündis ka platsenta.. ja see oli südamekujuline.. alt üks ja ülevalt 2 osaline.. isegi nabanöör läks seal kaheks.. Küsisin, kas oleks võinud olla ka teine tips.. kuid arst arvas- kuigi ta polnud varem sellist asja näinudki- et ei, see ikka 1 lootekott aga ülevalt kaheosaline.. et ju siis sellele titale sobis selline kott ja.. küllap on ta siia nii oodatud, et pidi südame sees kasvama...
Sedasi ta siia ilma tuli, see meie Mammukas..
